Aegade sadestus

Karl Ast Rumor

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel, ilmuvad nüüd Eestis esimest korda ja esimest korda ühiste kaante vahel.
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971.
"Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel.

Rumor Karl Ast

Aegade sadestus

I

Noorusmaa

Päevakeste

Võrumaa idapoolsel veerul, vastu Setumaa kaelakujulist pikendust Peipsi suunas, venib lõunast põhja lausik soomaa just kui pikergune liud, ulatudes Orava metsadest Võhandu jõe suudmeni. Näib, nagu oleks muistsetel aegadel lebanud siin üks Peipsi lahtedest, mis hiljem ära umbus ning rabalohuks muutus. Ometi ei tarvitse see nii olla, sest Peipsi veed on agressiivsed: nad ei tagane, vaid ründavad, omades tendentsi koguselt suureneda. Pihkva järve kallastel toimub soostumise, mitte maastumise protsess. Võib-olla asus tollel mülkasel liuastul, millest jutt, kunagises ajakauguses arumaine luht.

Mudasegune aeglaselt voolav jõgi, õieti tubli oja, jagab selle soostunud vaagna pikuti kaheks võrdseks pooleks. Sood hüütakse Mädasooks, jõge – Mädajõeks. Kumbki neist ei vääri tõeliste omaduste poolest neile omistatud nime. Eesti pindalal leidub mitmeski osas hoopis tümamaid lausikuid kui Mädasoo; ka jõgi pole teistest soojõgedest „mädam”.

Olgugi loikane ja hõljuv, ei varja Mädasoo kusagil jäägitult neelavaid laukaid. Kes seal poole kehani mülkasse peaks sattuma, tunneb kindlat pinda jalge all ning ronib suurema vaevata kandvale kamarale tagasi. Lõbusaks ei saa sellist sukeldumist küll pidada, sest mülgas kohiseb porist ja sukelduja riided kattuvad punakaspruuni saastaga. Võiks arvata, et vesi jões on samuti telliskivi värvi roostene; ometi helgib selle pind käärude kohal klaaspuhtalt. Tarvitseb aga süvikute põhja kergeltki sorkida – kohe pilvendab sealt tume mudalaine pahandatult vastu.

Tsaaririigi ajal märkis Mädajõgi oma paarikümneverstalisel jooksul kõige põhjapoolsemat piiripala Liivimaa ja Pihkva kubermangu vahel, iseseisvunud Eestis – sama piiripala Võru ja Petseri maakonna vahel. Ikka ta eraldas ning eraldab kahe kultuuri külgnemist sel ajaloolisel siirdealal. Jõe vasemal kaldal, kus metsade taga loojub päike, näeme Kahkva ja Räpina raskepäraseid põllumaid ning jõukaid talusid. Teisel küljel – lausa nagu varjundatul, olgu küll, et päikesetõusu kaarel – narmendavad liivaleetesed nõmmed, kadarbikutalud ja asuvad setude kehvavõitu külad.

Ent just sellel Setumaa kiilul on elanike meelsus tunnustatavalt vastuvõtlik kõigile võrumaiselt eestilikele mõjudele, eeskujudele ning mentaliteedile. Teisiti ei võigi see olla, sest nende setude õhuruum läände on hoopis avaram kui idasse. Soo on igal aastaajal ületatav, vähemalt jalgsi. Järv aga, mis seda kitsast maad idast raamib, on küll pakasel talvel jääl liiklemiseks soodne, muul ajal – ebasõbralik veekogu.

Setudel puudus eluline huvi järve vastaskaldaga suhtlemiseks. Polnud neil sinna kaupa viia ega sealt saaki tuua. Nende sobivus piirdus Pihkva järve soise rannikuga, kus poolja veerandsaartel asusid venelased, elatudes kalapüügist ning tintide soolamisest-kuivatamisest. Hoopis ahvatlevamaid võimalusi pakkusid setudele Võrumaa vallad: seal vajati palgalisi, seal leidus vahetuskaubaks leivavilja.

Mädasoo algvesistu asub seal, kus üks Orava valla piirikõverikke tungib tömbi talvana Petserimaa aladesse. Veel möödunud sajandi keskpaiku loeti seda kohta metsad