MГµistatuslik sГјda

Barbara Cartland

1902. aastal korraldab ühe Ameerika miljonäri tõusiklik ja võimuahne lesk proua Stuyvesant Clay oma tütre Virginia pulmad Camberfordi markiiga, kel on meeletult vaja kaht miljonit dollarit. Ületoitmise ja saamatute tohtrite ravi tulemusena tohutus ja eemaletõukavas ülekaalus Virginia osutab vastupanu, kuid talle antakse vaid valida, kas abielluda õnnekütiga, keda ta pole kunagi näinud, või minna oma tädi juurde parandusmajja. Kui Virginia räägib, et ta tahaks abielluda armastusest, sunnib proua Stuyvesant Clay teda peeglisse vaatama ja küsib, missugune mees suudaks armastada üle mõistuse suurt lihamäge. Virginia vajub laulatusel kokku ja lamab aasta aega teadvusetult. Tema tädi ravib ta terveks ja tüdruk saab teada, et tema ema on surnud ja tema abikaasa on nüüd hertsog. Ta sõidab Inglismaale, et näha oma põlatud abikaasat ning avastab Rylli lossis kohutavad ja ohtlikud intriigid. Tal õnnestub mõrvar üle kavaldada ja lõpuks oma õnn leida.

Esimene peatГјkk

“Ma EI abiellu temaga, ema!”

“Virginia Stuyvesant Clay, sa teed nii, nagu kästakse!” kõlas terav vastus.

Proua Clay tõusis kärsitult püsti ning jalutas üle avara rikkalike kaunistustega toa, jäädes siis oma tütrele ainiti otsa vaatama.

“Kas sa ka tead, mida sa räägid, tütar?” küsis ta ja tema hääl oli karm. “Sa keeldud abiellumast inglasega, kellest saab üsna pea hertsog. Hertsog! Kas kuuled? Neid on ainult kakskümmend kuus – või kakskümmend üheksa – ja sinust saab hertsoginna. Proua Astor saab siin õppetunni, kuidas minust kui tühjast kohast mööda vaadata. Päeval, mil ma näen sind tulevase hertsoginnana altari poole astumas, Virginia, tahaksin vist surra, see oleks nii suur õnn.”

“Aga ema, ta pole mind isegi kunagi näinud!” polnud Virginia nõus.

“Mis see siia puutub?” küsis proua Clay. “Võib ju olla aasta 1902 ja uue sajandi algus, aga Euroopas ja loomulikult idas on abielusid alati korraldanud pruudi ja peigmehe vanemad ja see on väga peen meetod, mis toimib kõigi osapoolte puhul ülimalt hästi.”

“Sa tead sama hästi kui minagi, et see mees…”

“Camberfordi markii,” katkestas proua Clay.

“Hea küll, markii,” jätkas Virginia, “abiellub minuga minu raha pärast. Muu teda ei huvita.”

“Kuule, Virginia, niimoodi rääkida on naeruväärne,” vastas ema. “Hertsoginna on minu kauaaegne sõbranna, tegelikult väga ammusest ajast. Sellest on oma kümme aastat möödas, kui me koos sinu isaga Euroopa reisil temaga tutvusime ja ta meid nii suuremeelselt ballile kutsus, mille ta oma lossis korraldas.”

“Teil tuli piletite eest maksta,” katkestas Virginia.

“See ei puutu asjasse,” vastas proua Clay kõrgilt. “See oli heategevusball ja ma pole seda kunagi varjanud. Kuid pärast selle lõppu vestlesin ma hertsoginnaga ja aitasin teda mitmetes tema lemmikloomaprojektides – ja ta oli tõepoolest mulle väga tänulik.”

“Tänulik raha eest,” ütles Virginia vaikselt, kuid proua Clay tegi näo, nagu ei kuuleks teda.

“Ja siis me pidasimegi kirja teel sidet,” jätkas ta. “Mina olen tema hiilgusele saatnud jõulukingitusi, mille eest tema on mind alati väga ülevoolavalt tänanud, ja kui ta kirjutas mulle, et tema meelest on mu tütar juba abieluealine, siis tundsin, nagu sa arvatavasti mõistad, et kõik need tuhanded dollarid, mis ma talle aastate jooksul olen saatnud, hakkavad dividende teenima.”

“Aga minul ei ole mingit soovi olla dividend, ema, ja kuigi hertsoginna võib olla võluv, pole sa kunagi tema poega näinud.”

“Ma olen teda siiski piltide pealt näinud,” vastas proua Clay, “ja ta on väga ilus, kindlasti. Ta pole mingi piimahabemest poisike. Eelmisel aastal sai ta kakskümmend kaheksa. Mees, Virginia! Mees, kes sinu eest hoolitseb ja kannab hoolt ka kogu selle naeruväärse varanduse eest, mis isa sulle jättis ja mis pidi olema täielikult minu kontrolli all kuni sinu abiellumiseni.”

“Oh, ema, kas me peame sellega jälle pihta hakkama? Sina oled rikas, kohutaval