Keelatud armastus
Barbara Cartland
Kaunis Aria Milborne tunneb kõrgseltskonda liigagi hästi. Tema isa, kurikuulus Sir Gladstone Milborne, oli raisanud kogu perekonna vara oma pillava eluviisiga kõikvõimalikes rahvusvahelistes kuurortides. Aria oli õppinud vihkama rikaste ärahellitatud ja mõttetut elustiili. Nüüd on ta isa surnud ja perekond hävingu äärel ning Aria mõistab, et peab leidma töökoha, aitamaks oma venda, kes püüab meeleheitlikult vältida perekonna mõisa mahamüümist. Nad mõlemad armastavad Queen’s Follyt, mis on olnud Milborne’ide valduses üle nelja sajandi. Töökoht polomängijast Ameerika miljonäri Dart Huroni sekretärina viib aga Aria tagasi sellessesamasse kõrgseltskonna maailma, mida ta põlgab. Lõpuks leiab ta armastuse maailmas, mida ta ei usalda, ja õnne mehega, keda arvas vihkavat.
1
“Anna andeks, et hilja peale jäin, kullake, aga piim toodi farmist alles mõne minuti eest. Su tee on nüüd valmis.”
Aria tГµusis aeglaselt laua tagant ja naeratas.
“Ma arvasingi, et Bill hilines jälle,” tähendas ta. “Ära muretse, Nanny, ja ära jumala pärast temale midagi ütle. Sa ju tead, kui raske on Charlesil karjuseid leida.”
“Tänapäeval on üldse korralikku tööjõudu raske leida,” sõnas Nanny salvavalt. “Mine nüüd teed jooma. Kas keegi täna käis ka?”
Aria vaatas laual olevat karpi, kus oli kuus poolekroonist.
“Nagu näed, ei ründa meid just rahvamassid,” vastas ta naeratades. “Täna on käinud neli ameeriklast ja üks kohutav paar mootorrattaga. Naine ütles: “Ülbus”, sest tema arvates polnud maja poolt krooni väärt ja ta imestas, et me julgeme nii palju küsida.”
“Milline häbematus!” hüüatas Nanny. “Oleks ma vaid siin olnud. Ma oleksin talle oma arvamuse näkku öelnud.”
Aria naeris. Ta oli Nanny “arvamusi” kuulnud nii kaua, kui suutis meenutada. Ähvardustena tundusid need alati väga hirmsatena, aga tegelikkuses ei pannud need kedagi värisema, kui kolmeaastased lapsed välja arvata.
“Me ei tohiks oma väheseid kliente minema peletada,” lausus Aria. “Hoolimata naise ebameeldivatest märkustest ostis tema abikaasa paar postkaarti. Raha on sahtlis. Charles käskis seda eraldi hoida.”
“Ma pole seda unustanud,” ütles Nanny pahaselt.
Ta ajas alati kogu raha segamini ega kannatanud pisimatki vihjet selle kohta, nagu poleks tema äärmiselt pedantne arvepidaja.
“Kuus inimest poole päevaga!” nentis Aria käsi üle pea sirutades. “Viisteist šillingit! See on täiesti lootusetu, eks, Nanny? Ma räägin täna õhtul Charlesiga. Ta oli eile õhtul nii väsinud, et ma ei tahtnud teda koormata.”
“Mõtle, enne kui sa midagi ütled, kullake,” manitses Nanny. “Ja mina pole sinu hullude ideedega päri – pea seda meeles.”
“Aga sa tead väga hästi, Nanny, et me peame midagi ette võtma,” vaidles Aria.
Nanny ohkas ja see tundus tulevat tema väikese hapra keha sügavaimast sopist.
“Jah, kullake, midagi vist tuleb tõesti ette võtta,” nõustus ta. “Aga mida? Selles on küsimus.”
“Ja mina tean vastust,” lausus Aria. Ta kummardus järsku ja suudles oma vana hoidja kortsulist põske. “Sina ära muretse, juhtugu, mis tahes. Lõpuks läheb kõik hästi, küll sa näed. Kahtlemata on nii kõige parem! Mäletad, kui tihti sa seda mulle kordasid, kui ma olin laps?”
“Muidugi mäletan,” vastas Nanny. “See tegi mu tuju paremaks, aga tegelikult pole ma kindel, et see oli alati õige.”
“Seekord olen mina kindel,” naeratas Aria.
Ta läks laua juurest akna alla. Päike paistis ja kerge tuulehoog sahistas kahvaturohelises varasuvises lehestikus. Maja ees kasvavate roosipõõsaste kohal oli kuulda mesilaste vaikset suminat. Muidu oli kõik väga vaikne – Inglismaa maamaja tasane rahu.
“Liiga vaikne!” ütles Aria ootamatult valjul häälel, järgnedes oma mõtetele.
Laua ääres istuv Nanny vaatas üllatunult üles.
“Mis on?” uuris ta.
“See paik,” jätkas Aria. “See on liiga vaikne