Lihvi ja pГµgene

Carla Neggers

Maailma suurim lihvimata teemant – Lauliku kristall – on üldusele teada ainult legendina. 1548. aastal Peperkampide perekonna kätte sattunud kivi on põlvkonnast põlvkonda ja hoidjalt hoidjale edasi antud. Juliana Fall päris selle rõõmu oma onult… teadmata midagi pärandi ohtlikkusest.

Juliana ema ei taha muud, kui unustada Hollandi natsiokupatsiooni mälestused, kuid tema tütre valduses olev teemant ohustab Julianat ning äratab minevikusaladused taas ellu.

On ka teisi, kes Lauliku kristalli otsivad. Seda väärtust soovib enda kätte saada Ühendriikide senaator, kes on valmis riskima karjääriga ja seisma vastamisi hukutava skandaaliga. Siis on veel natside koostööline, kes on vääriskivi saamise nimel valmis kõigeks. Ja endisest Vietnami sõjaväelasest ajakirjanik, kes selle legendaarse kivi lugu jahib.

Nüüd on Julianal vaid kaks valikut: kas avastada minevik enne neid, või… lihvida teemant ja põgeneda.

Carla Neggers

Lihvi ja pГµgene

Joe’le, Kate’ile ja Zacharyle –

ning eriline tänu Billile ja tädi Dinile

Proloog

Delftshaven, Holland

Juliana Fall haaras üksinda oma garderoobis olles peotäie jääkuubikuid ning hõõrus neid vastu oma põski ja kukalt. Tal oli uskumatult palav! Kuid see oli tema enda süü. Ta oli oma pikad heleblondid juuksed lahti jätnud ning valinud lumivalgest siidist raske kleidi… ja ka pisikene 17. sajandi kivikirik oli tema mõte olnud. See oli inimestest pungil. Tema mänedžer võitles nädalaid ta valiku vastu. Milleks korraldada naise esimene Hollandi kontsert piiratud istekohtadega kirikus, kui ta võiks saada Amsterdami Concertgebouw’i[1 - kontserdimaja (hall)]? Kas ta on hull? Juliana oli kostnud, et ei… kõigest vankumatu. Ta keeldus selgitamast, et see Rotterdami vanas Delftshaveni linnaosas olev kirik oli tema vanemate laulatuskoht. See oli tõde, kuid see tundus kontsertpianistide ülitujukas ja rivaalitsevas maailmas ühe rahvusvahelise tõusva tähe kohta liiga sentimentaalne.

Isegi kahekümne kolme aastasena ei kritiseeritud teda mitte ainult sellepärast, kuidas ta esines, vaid ka seepärast, mis riideid ta kandis, ütles, tegi… kõige pärast. Teda tembeldati juba ka maailma kõige kaunimaks pianistiks. Üks kriitik kiitis vaimustatult tema „tumedaid smaragdsilmi”, mis olid tema sõnul „täis kirge isegi siis, kui ta endale ainuomaselt distantseeritult naeratab”. Oleks ta vaid sama palju tähelepanu Juliana esitatud Mozarti sonaadi interpretatsioonile pühendanud.

Naine naeris, mõeldes, mida too kriitik ütleks, kui ta näeks seda laialiläinud ripsmetušši ja higi, mis oli ta kleidi nahale kleepinud ning juuksed niiskeks muutnud.

„Juliana?”

Johannes Peperkamp naeratas talle ukse pealt häbelikult. Ta oli Juliana onu, kiilanev ja lahke vana mees, oma halvasti istuvas ülikonnas pikk ja kondine, suure ninaga. Tema sinistes silmades oli püsivalt mahe kurblik pilk. Ta oli kuuskümmend kuus, kuid nägi välja nagu kaheksakümmend. Selle pärastlõunani ei olnud tema ja Juliana kunagi kohtunud. Mees oli üks maailma tuntumaid teemandilihvijaid. Ta töötas Antwerpenis, kust ta rongi peale astus ning embas nüüd oma nõbu nii, nagu oleks ta teda kogu elu tundnud. Ta ütles, et tal on kõik Juliana lindistused olemas ning talle meeldib neid kuulata koiduajal, kui on vaikne. Kuidas ta küll oma nooremast õest erines! Wilhelmina Peperkamp oli jässakas, keeruline naine. Ta elas Delftshavenis – ühes neist vähestest Rotterdami linnaosadest, mis ei olnud 1940. aasta Rotterdami pommitamises hävinud. Too sündmus oli viinud Hollandi kapitulatsioonini ja pika natside okupatsioonini. Juliana flaami keele oskamatus oli tädi Williet nii pahandanud, et ta keeldus esimese koosveedetud pooltunni jooksul üldse inglise keelt kõnelemast. Juliana ema, kolmeteistkümne aasta võrra teistest Peperkampidest noorem Catharina, oli alandatuna vaikselt istunud. Ta mõistis kindlasti – vähemalt Juliana mõistis – et see oli tegelikult