Vihavald
Herman Sergo
Herman Sergo (1911-1989) ajaloolise seiklusromaani „Vihavald” tegevus toimub 14. sajandi keskpaigas Jüriöö ülestõusu järellainetuses. Romaani peategelaseks on muhulaste viimase vanema Villimeele poeg, laevavanem Vihavald, Hiiumaa hõimu põhi, kelle juhtimisel asub salkkond noori Saare- ja Muhumaa mehi endale uut elukohta otsima ning leiavad selle Soomest. Vana vaen sakslaste kui alles hiljuti lõppenud ülestõusu võitjate ning vallutajate vastu viib Vihavaldi esmalt Visby hansakooli meresõitu õppima, et rakendada seejärel omandatud teadmisi hansakaupmeeste laevade röövimiseks. Tõhusat abi pakub eestlasele Taani kuningas Valdemar IV Atterdag. Vihavaldi seiklusterohke elu viib ta Põhja-Aafrikast Islandini, kuid lõpliku eluaseme leiab peategelane Hiiumaal. Romaani kekskeks sündmuseks on Visby linna vallutamine taanlaste poolt 1361. aastal. Tegemist on haaravalt ning nutikalt kirjutatud teosega, milles autoril õnnestub veenvalt kujutada keskaegse Läänemereruumi majanduslikku ja poliitilist olustikku.
Herman Sergo
Vihavald
Proloog
«Needus… Selle küljes on selge needus, ütlen ma! Kel veel järel, matku sinnasamasse tagasi! Ehk siis…» Köhahoog hakkis edasised sõnad silpideks, õhupuudus riisus rääkijalt hääle.
Üheksakümneaastase vanaema sügavmustade silmakoobaste põhjas oli elusäde kustumas, tema paekivi karva nägu rohkem koolnu kui elava inimese oma.Voodi servalaudadest kinni haaranud kondiste sõrmede nukid läbi naha tungimas, püüdis ta rääkida rutakalt ja valjusti nagu teeline, kes liikuma tõmmatud vankrilt mahajäänud saatjatele veel viimasel hetkel meelde tulnut, midagi väga tähtsat ütelda tahab.
В«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,В» pГјГјdis memm lahkujat vaigistada ja pГјhkis pГµllenurgaga silmi.
«Kuidas ei ole?!» ärritus haige veelgi enam, vaadates tühja õhku. «Näe, Juhan ostis koha… Tüli ja kohtuskäimised.» Surivoodil lamaja hääl muutus sosinaks. «Kõige enne sai oma jao Kristjan. Alla kahtkümmet… Suur laev kätte ja kogu täiega… Merehaud… Küll te näete veel!Terad põlevad tuhaks, aganad viib tuul… Needus ja lõpp!»
«Ütle, ema, mis needus su südant vaevab?» küsis lell Ruuben, kes niisamuti kui memmgi surija aseme juures istus ja kellele tumenev ülahuul saabuvat meheiga kuulutas.
«Tolgus!» kähises hinge vaakuv üheksakümneaastane. Raske oli mõista, kas ta sonis või liikus tema keel mööda mõttelõnga. «Raha needus! Tahtsime küll ää ristida – ei jõudnud. Käte vahel kustus ja… Pärast õpetajale, et ajasime vett pähe ja nimi oo Juuli. Sai vale varal pühasse mulda. Siis Juhan ja kogu pere, et jumal võttis Juuli, trööstiks andis raha…Terve kuhja raha…Aga polnud see ühti jumala and.See oli vale ja patu palk saatana poolt, hunnik põlvest põlve needust!»
В«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,В» kordas memm.
В«Kust see raha tuli? Kes andis?В» kГјsis uudishimulikuks muutunud Ruuben.
Haige poolsuletud silmakoopad läksid lahti. Nende sügavuses süttis hetkeks selge pilk. Lõtvunud näonahk kiskus kortsu.
«Mis raha? Ei mingit raha!» Siis taas nagu poolunes: «Tõotasime… Kolm sõrme piibli peal… Vandusime pühakirja nimel. Pärast kogu eluaeg üks vale ja patt… Nüüd kurat ja needus!»
Nende sõnadega vanaema Madli, kes alati kange usuinimene ja virk kirikuskäija oli olnud, oma maapealsed jutud lõpetas.
Mina ja mu veidi suurem vend Aadam piilusime ahjutagusest kurust, kuulsime vanaema viimaseid mõistuütlemisi, kuid targemaks me neist tookord ei saanud. Sõnad olid aga nii imelikud ja salapärased, et jäid meelde kogu eluks.
Vanavanaisa ja vanaisa rajatud elud-majad, rehetuba, põhukuur ja loomalaut – kõik üks rait[1 - Rait – pikk hoone, ridahoone. – Toim] –, olid vägevatest männipalkidest ristnurka üles raiutud hoonete poolkaar, mille ojakäär enda sülle võttis. Jõe äärde ehitatud saun ja sepapada, pisut kaugemal ait, andsid siseõuele säärase suletuse, mille vahele ainult külateelt sissekeeravatele vankrirööba