Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia
Brigitta Davidjants
Go Group
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
“Disko Partizani”[1 - Hooaja 2008/2009 hitt Ankara Ülikooli Erasmuse tudengite hulgas, esita-jaks Shantel]
Türgi keele tunnid olid hariduslikus mõttes viimane ajaraisk. Küll aga kohtas seal inimesi. Uiguur Mihrigül, korealane Ku. Viis palestiina poissi, kelle igapäevasesse garderoobi kuulusid must kostüüm, nokkmüts ja valged tossud. Ning Saudi Araabiast pärit türklane Omar. Heleda naise ilmumine klassiruumi pööras tema maailma põhjalikult pea peale. Ja hele naine ma olin. “Dirty blond,” tõlkis kursavend Emre mu kastanpruuni juuksevärvi inglise keelde. Omar vaatas mind niiskete silmadega ja küsis, kas ma islami kohta olen lugenud. “You should definitely read about it,” lisas ta. “Kas sa kristluse kohta tead midagi?” küsisin mina vastu ja lisasin sama targalt: “You should definitely read about it.” Tõsimeelse kristlase teesklemine aitas mind üldse igas eluolukorras. “Sa jood!” hüüatas ehmunud saudi. “Loomulikult. Alkoholil on tähtis koht kristlikus jumalateenistuseski,” vastasin mina. Nagu oleks pidev tinapanemine kristliku kultuuri lahutamatu osa.
Neljandas tunnis õppisime tegusõnade pööramist. Esialgu läks käiku sõna “kartma”. Mina kartsin pimedust ja uiguur koeri. Ku kartis Põhja-Koread ja vaesust. Palestiinlastel tegi keegi otsa lahti ja ütles, et kardab Allahit. Mispeale selgus, et Allahit kardavad ka kõik ülejäänud neli palestiinlast. Samuti Omar.
“Aga kas sa oma vanemaid üldse ei karda?” kukkusin ma norima. Pika pinnimise peale tuli välja, et kardab ka neid. Ja madusid.
Järgmine sõna oli “vihkama”. Õpetaja vihkas George Bushi: “Ben George Bush’tan nefret ediyorum.” Ku vihkas Põhja-Koread. Palestiinlased nagu üks mees Iisraeli. Üks oli vist enda meelest jube originaalne ja ütles, et vihkab Ariel Sharoni[2 - Iisraeli peaminister aastail 2001–2006]. Mina pigistasin sõnastikust hädaga lause: “Nefret etmek çözüm yok.” Ehk siis: “Vihkama lahendus ei ole.” Palestiinlased vaatasid mind mõistmatu näoga.
Keelekursuseid alustasime Erasmuse tudengitest kolmekesi: mina, makedoonlane Mihail ja sloveenlane Miro. Kursused tähendasid viis päeva nädalas neli tundi päevas türgi keele grammatikat. Miša loobus juba pärast teist tundi ja läks keeltekooli kõrval asuvasse baari ettekandjaks. Mina pidasin vastu kaks nädalat, Miro kaks ja pool. “Mõttetu aja raiskamine,” ütles ta, kui uurisin, miks ta alla andis.
Niipea, kui pääsesime hommikul kell kaheksa ärkamisest, läks lahti üks lõputu joomine ja trall. “Kas sa siis ei tea, et Erasmuse vahetusprogramm on seksturismi üks alavorme,” õelutses vana kursavend Sten. Mina naersin, sest arvasin, et poiss sai hea naljaga maha. Kohapeal selgus, et Stenil oli õigus.
Kohalik erasmuslaste kogukond koosnes portugallastest ja poolakatest, ühest leedukast, sloveenlasest ja makedoonlasest ning tervest karjast türklastest, kes tiirlesid välistudengite ümber nagu satelliidid ümber Maa. Üldiselt ma erasmuslaste pidudele kuigi sageli ei sattunud. Seda enam, et peod olid kõik lootusetult ühte nägu. Enamasti voolas ojadena õlut, poisid lõbustasid end üksteisele otsa hüppamisega ja röökisid armeenia pagulaste võsukestest koosneva bändi System of a Down saatel: “I don’t think you trust in my self-righteous suicide!” Sealjuures tegid seda ühest suust ka kõik noored türklased.
“Kas System of a Down on siin popp või?” uurisin ühelt klemmilt enda kõrval.
“Vägagi. Kõik kuulavad neid. Aga nemad vihkavad meid.”
Vaatasin teda imestunult.
“Nad on meie kohta