Empaatia areng ja arendamine lapsel

Maria Teiverlaur

Empaatia – see on ümbrusesse sissetundmis- ja kaasaelamisvõime, kaaslaste mõistmine, ilma milleta inimene ei saa olla emotsionaalselt intelligentne. Nagu kõigi võimete juures, omavad ka empaatia arengus tähtsust pärilikud ja mitmesugused keskkondlikud tegurid, kasvatus, matkimine ning samuti haigused. Käesolevas raamatus on antudki ülevaade empaatiast arengulises kontekstis ja välja toodud ka rida harjutusi, mis aitavad kaasa eelkooliealise lapse empaatia arengule. Teoreetiline ülevaade paneb kindlasti sügavamalt ja laiemalt mõtlema nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid lapse käitumise üle ja rohkem tähele panema, mil määral laps on võimeline empaatiaks, sest selle põhjal saab järeldusi teha ka tema tunnetusliku, emotsionaalse ja moraalse arengutaseme kohta.

Saateks

EmpaatiavГµime on hinnatud isiksuseomadus, selles ei kahtle vist kГјll keegi. Kui aga kГјsida, kas elus saab hakkama ka ilma empaatiata, siis sellele kГјsimusele vastuse saamise asemel vГµib tekkida vahel vaikus.

J. Myllärniemi (2006, 16) kirjutab: „Üksikisiku tasandil imetletakse välimust, edukust, raha ja mõjuvõimu … Niisugune väärtushinnangute maailm ja vaimne õhkkond tundub soosivat inimesi, kes on auahned, võimuhimulised, omakasule mõtlevad ja kalkuleerivad. Nad naudivad võistlust ja teiste üle võidu saavutamist. Samuti võivad nad olla enesekesksed ning neil võib olla raskusi end teiste olukorda asetamisega, või siis puudub neil võime teistele tekitatud ebameeldivustest aru saada.” Sellised on arengutendentsid, millele ei saa vastu vaielda, sest järjest vähem suudame konkureerivas ja tarbijalikus maailmas süveneda iseendasse ja veel vähem ümbritsevasse. Aga ometi ei ole empaatia või vähemalt püüd paista teiste suhtes kaastundlik veel päriselt kadunud. Seda näitavad annetused hädasolijatele: looduskatastroofide ohvritele, loomade varjupaikadele, haigetele inimestele jne. Samas aga võib lugeda iga päev ajalehtedest fakte kuritegevusest: tapmistest, röövimistest, vargustest jms, mis viitab sellele, et empaatiliste inimeste kõrval leidub märkimisväärselt neid, kelle isiksus ei ole täisväärtuslikult arenenud. Milliseks aga kujuneb tulevik – kas teineteise mõistmine suureneb või muutuvad inimesed veelgi egoistlikumateks ja agressiivsemateks? Olulist rolli mängib selles lapsepõlv, aga see, milliseks lapsed kujunevad, seda mõjutavad paljud tegurid. Kaasasündinud eelduste kõrval on kodul, eakaaslastel, kasvatusasutusel ja ühiskonnal oluline koht selles, milliseks kujuneb lapse psühholoogiline eripära. E. Hujala-Huttunen (1996) märgib, et nii lapsevanemad kui lasteaia personal peavad lasteaiakasvatuse tähtsaimaks eesmärgiks just laste sotsiaalset kasvatust.

Käesolevas raamatus on antud ülevaade empaatiast kui emotsionaalse intelligentsuse olulisest komponendist ja selle arengulistest aspektidest, arvestades eelkooliiga kui tähtsaimat perioodi lapse psüühilises arengus. Lisatud on ka rida harjutusi empaatia arendamiseks. Nimetatud harjutuste koostamise juures sai arvestatud eelkõige seda, et need oleksid arusaadavad ja võimetekohased lapsele alates 4.–5. eluaastast ning arendaksid teda tunnetuslikult.

Loodan, et empaatia teema päevakorda tõstmine pedagoogide hulgas aitab rohkem teadvustada sellega seotud temaatikat ka lastevanemate seas, sest lapse arengus ei tohi kodu osatähtsust alahinnata. Veel tahaks loota, et suureneks arusaamine, et empaatiavõime on tähtis kognitiivse, afektiivse ja ka moraalse arengutaseme näitaja nii lapsel kui täiskasvanul.

В В В В Maria Teiverlaur, PhD

EMPAATIA TГ„HENDUSEST JA KГ„SITLUSEST

Empaatia Гјle on mГµtiskletud sajandeid. Nimetatud psГјhholoogilise ilmingu lahti seletamisega tegelesid kauges minevikus filosoofid, praegu aga uurivad seda teemat kГµige enam psГјhholoogid.

Tänapäeval kasutatakse sõna „empaatia” sageli. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) põhjal on empaatia (ingl, pr empathy < kr empatheia kiindumus) psühholoogiline osadustunne, teise inimese tunnet