Keha kui sГјГјtГµend
Stella Cameron
Emma Lachance kohtub Pointe Judah’s, Louisianas ehitusplatsil ootamatult vana sõbra ja keskkooliaegse sümpaatia Finn Duhoniga. Viimane asi, mida ta leida loodab, on oma sõbra ja kohaliku ajakirjaniku surnukeha, kelle halastamatult põhjalikud artiklid on kogu linna seaduseandjad ja õnnekütid – kaasa arvatud Emma linnapeast abikaasa – vihale ajanud.
Leitakse veel laipu ning Emma ja Finn arvavad, et ühenduslüliks võib olla mitmekesine naiste tugirühm Saladused, kuhu kõik ohvrid kuulusid. Naised on aidanud Emmal leida jõudu oma vägivaldsest truudusetust abikaasast lahutada.
Kas süütu naisteklubi võib raevunud abikaasa või peigmehe mõrvani viia, või on mõrvadega püütud jätta muljet, et ühendavaks teguriks on Saladused? Emma ja Finn kavatsevad selle välja uurida – enne kui Emmast saaks järgmine süütõend…
Stella Cameron
Keha kui sГјГјtГµend
Spike’ile, Mangole ja Milliele – öise valvekorra kaaslastele
1
Purpurpunase taevaga hiline pärastlõuna.
Emma Lachance pГјГјdis meenutada, miks ta kunagi arvas, et Pointe Judah on ainus koht, mida ta kunagi koduks tahab pidada.
Päike polnud veel täielikult loojunud, aga konnad olid juba oma mürgeldava kisakooriga alustanud ja öiselt lõhnavatest õitest levis niiskesse õhku muskusehõngu.
Emma jooksis kiiresti, kiiremini kui vaja. Viha ja solvumine võisid piitsutada sind peksleva südamega üle mahajäetud pensionärideküla Willowsi katkiste salakavalate kõnniteede ja kruusatatud tänavate kihutama. Naine püüdis jalgu mitte välja väänata ja see ajas teda veelgi rohkem vihale.
Emma pidigi vihane olema.
Emma tahtis end mehest lahutada.
“Sa oled rumal. Ja sa hakkad paksuks minema. Ma kavatsen kuberneriks kandideerida, mäletad? Ma kavatsen võita. Hoolitse parem selle eest, et sa mulle piinlikkust ei valmista, nii et võta ennast kätte,” oli Orville öelnud talle vähem kui tund aega tagasi, just enne järjekordsele “olulisele” õhtusele kokkusaamisele minekut, mis pidi meest ilmselt kogu öö kodust eemal hoidma.
Louisianas, Arcadia vallas asuva Pointe Judah’ linnapea Orville Lachance tahtis, ei – eeldas –, et tema naine kannatab välja kõik solvangud, millega mees teda omavahel olles ründab, ning naeratab talle avalikkuse ees jumaldavalt. Emma oli loobunud üritamast mehega rääkida, kui too varastel hommikutundidel koju tuli ja vaikselt voodisse puges, nagu muretseks ta naise ülesajamise pärast.
Emma ei saanud enam korralikult magada – see oli kuidagi seotud tema kõrval oleva vaenlasega.
Mees tekitas naises sügavat, iiveldamaajavat hirmu. Esimesest korrast, mil mees oma raevu Emmale näitas, oli naisel selge, et tema abikaasa võib ohtlik olla. Iga purustava hoobiga televiisori või nõudevirna pihta reetis viha mehe näos, et palju parema meelega peksaks ta naist. Emma peab järgmistel nädalatel ettevaatlikult tegutsema, mehe kahtlusi äratamata tema vastu tõendeid koguma. Kuberneriks pürgiv linnapea ei lase skandaalil vaikides oma auahneid plaane rikkuda.
Päikese käes silmi kissitades pööras Emma paremale järgmisest tänavast, mis viis mäest alla, ja aeglustas tempo sörgini. Tema põsed õhetasid ja kahvatult betoonilt peegelduv valgus muutis ümbruse muutuvate värvidega pimestavaks maastikuks. Tumedatest prillidest polnud mingit abi.
Tagantpoolt lähenes mootori mürinal auto ja vana Cadillac libises aeglaselt mööda. Emma kahtles, kas autol amorte enam üldse oli. Valge auto liikus kergelt kõikudes edasi ja kuna ta nägi vaevalt esiistmel istuva paari päid, arvas ta, et tegemist oli vanemate inimestega. Ilmselt tulid nad siia ringi vaatama, eeldades, et külas käib vilgas elu.
Inimene, kellel oli mõte ja raha seda projekti arendama hakata, polnud taustauuringuid teinud. Lähim koht, kuhu minna, oli väike soise jõesopi ääres asuv linnake Pointe Judah, mis nägi välja samasugune nagu siis, kui Emma laps oli. Korraliku keskusega linn või lennujaam oli siit liiga kau