SeelikukГјtt

Mati Soonik

Romaan üliõpilasarmastusest, noorest abielust, selle karidest, ühtaegu noore ebakindla mehe meelelistest otsingutest leidmaks iseennast, fooniks seitsmekümnendad oma kentsaka tegelikkuse ja sundkäikudega.

Soonik Mati

SeelikukГјtt

I

Tulevikus tuleb Mailaga mõningad taktikalised käigud teha – muidu läheb ta liiga ennast täis. Hiljuti oli ta mu igale ettepanekule risti vastu. Kui tahtsin teda suudelda, keeras ta mulle selja ja mu lootused lendasid vastu taevast. Kõigest südamest soovin, et abielus midagi taolist ei juhtuks. Praegu mängib Maila minuga, kuidas heaks arvab. Tekib selline tunne, et proovib, kas saan vihaseks või ei. Tujukas neiu tahab näha, mida teen. Küll talle varsti mõnegi ninanipsu mängin! Kas või näiteks vägistan ta magamise ajal ära, sest naise kätte võim anda – see on kurjast!

Mu pruut kõnnib abielu suunas nagu peata kana, aga tee peal kipub siksakke tegema. Kallistamisel pigistasin teda liiga kõvasti, tema aga virutas mulle vastu kõrvu! Võta või jäta, ta on jõuline tüdruk, ent eelkõige on ta seda siiski vaid väliselt. Oma kangust ei tohi ka mina jätta – muidu tantsin ta pilli järgi.

Püüan armastatut ajuti unustada, et endal kergem oleks, aga mitte kuidagi ei taha see õnnestuda, sest nagu magnetiga kisub tema poole. Teised tüdrukud, olgu nad ei tea kui kenad ja armsad, on mulle nullid. Jah, sõbrustada ju saan nendega, kuid see on ka kõik. Mu hing on hõivatud ja teha pole midagi. Mõtted on seotud mõrsjaga, kes paneb ennast täielikult minu üle maksma. Ta puudutused erutavad mind alati, olgu ma kui väsinud tahes.

Kolm kuud tagasi tõmbasin kogemata Maila mantlil nööbi eest ära ja me läksime seda mu ühiselamusse ette õmblema. Meie vahel leidis aset väga avameelne jutuajamine. Abielu suhtes sain algul jaatava vastuse, kuigi hiljem põikles ta sellest kõrvale.

Küll ma rassisin temaga, aga ta hoidis mind oma kõige varjatumatest kohtadest eemal ja selgitas: „Ma olen tugev kui kalju. Sa ära loodagi mind ära võrgutada. Pealegi olen süütu ja ei kavatse seda sulle täna loovutada. Kiirabi verejooksu peatamiseks on sul kah välja kutsumata.”

„Kui läheb kiirabi vaja, kohe kutsun!” laususin uljalt.

Maila naeratas.

„Ma tegin nalja. Nagunii ma sulle täna ei andu.”

„Mind see rahuldab.”

Kallim seletas: „Sinu pärast sõitsin ma varem Tartusse, aga ühiselamus poiste toas pole ma harjunud viibima ja tantsinud olen vähe.”

„See on ju suurepärane.”

Natuke aega oli Maila vait, siis jätkas: „Mul pole seni üle ükskõiksuse ühegi poisi vastu tundeid jätkunud. Nüüd kipub teisiti olema, sest olen väga rahutu.”

Mina vangutasin pead ja pobisesin: „Pole paha, pole paha. Varsti teen sulle abieluettepaneku.”

„See on mulle ootamatus. Ma pole abielust veel mõelnud,” sädistas Maila.

Järgmisel päeval olime uimased, sest olime mõlemad öösel vähe maganud. Pingeline seisund kipub uneaega napiks tegema.

Maila ütles: „Mu kangus on sinu omast nõrgem ja ma tunnetan sulle allajäämist, aga ikkagi puiklen vastu.”

„Kanna nüüd passi ühes! Milleks – seda sa tead!”

Istusime Raadi kalmistu pingil ja vagunis, millega Maila koju sõitis. Suudlesime ja kallistasime väga põhjalikult. Lahkudes teinetei sest olime mõlemad õnnetud. Kõndisin mööda tänavat ja nut-sin, sõin sööklas ja ka seal ei saanud ma pisarate voolu mööda põski tagasi hoida. Oma ühiselamu toas töinasin lausa valjusti, sest seal polnud mind keegi segamas. Valu oli rinnus, pea oli uimane.

Kui uuesti kohtusime, olime murtud inimesed ja vestlesime kannatustest. Jutt oli Mailal küllalt ebaloomulik algul, hiljem saavutas ta rahu. Käisime Tartu perekonnaseisuameti ukse taga, meil olid passid kaasas, ent see asutus oli kinni.

Täna lähme Jõgeva perekonnaseisuametisse avaldusi sisse viima, sest seal jõuab see päev varem kätte kui Tartus. Värin on südames. Peaks ikka kõik hästi minema! Abielus olles ei piparda Maila kindlasti selliselt nagu praegu. See on tal ajutine nähtus. Me peame sobima