Tulnuk

Enn Vetemaa

Romaanis peategelane on vägagi salapärane nooruk kes idealistliku heategijana ei tunnista kurjust, siis aga… Romaan on kirjutatud 1971/1972 kuid jäi oma viidete tõttu Jeesuse elule ning totalitaarsele riigikorrale ilmumata. Eesmatrükk 1987.

Enn Vetemaa

Tulnuk

1

Arvatavasti oleks see mõni vana teisejärguline muuseum kusagil linnaservas, mida ta reeglipäraselt külastaks – kindlal nädalapäeval ja kindlal kellaajalgi – , vaesevõitu loodusloomuuseum pulstunud karutopisega, mille pruunide klaassilmade tehtud kelmikus oleks nukras vastuolus tema tokerdanud, naftaliinist lõhnava rinnaesise ja kinaverpunaseks värvitud suukoopaga; see salakavalate terasklambritega lahti kistud ja plastmasshammastega varustatud suu peaks vaatajale jätma ootusvõimaluse, et nüüd kohe kuuleme rõõmumöiratust leitud mesipuu üle: taru ju olekski karu jalge ette seatud, paar surnud mesilindu lennulaual. Küllap satuksime muuseumis veel ka hundile, kes on parajasti lamba murdmisega ametis; lahja hall hunt. Ühel pakasehommikul leiti ta hangeharjalt. Hambad irevil, lebas ta seal, täitsa omadega läbi, kuid osava meistri käe all sai Canis lupus pikapeale endise au ja hiilguse tagasi ning, näe, nüüd on ta koguni lamba maha rabanud.

Jah, arvatavasti valiks meie kangelane just sellise vaikse muuseumi, et hämara laevalguse all (see langeks ruumi läbi piimja klaasi) mõtiskleda omi mõtteid, mille kohta me ainult oletusi võime püstitada. Oletusi? Mingeid ehk siiski, sest aeg-ajalt teeks nooruk märkmeid väikesesse kladesse, mille kaanelt – ehkki seda kiivalt varjatakse – õnnestuks ühel muuseumivalvuril kord siiski lugeda kalligraafiliselt maalitud pealkirja: „Mõtteid maailma harmooniast ja selle tagamisest”. Too sõnadekombinatsioon võiks panna heasüdamliku tädikese nõutult pead vangutama, ent tema lugupidamine kummalise külalise suhtes peaks arvatavasti veelgi tõusma.

Kes teab, võib-olla ei peatukski loodusehuviline noorsand tavaliselt kuigi kaua nende suurte naeruvääristatud loomade juures, sest kõik elusolev huvitaks teda ju veelgi rohkem. Akvaariumid roheliste vesikasvudega, mille vahelt hapnikuaparaadi kummsuu hõbejaid mullikesi pagistab, ja kõik need väikesed ujujad: lehviksabad ja macropodus'ed ja kardinalid saaksid ehk kauemgi näha tema halle ja mõtlikke silmi. Ta uuriks, kulm kortsus, mõnd läbipaistvat kala, õhkõrna ja esoteerilist veepeibutist, kellest isegi vesikasvud läbi kumavad, rääkimata juba allaneelatud toidust, mis tal kõhukoopas selgesti näha on; uuriks kaua ja nukraltki, et seejärel midagi oma plokki kirjutada ja kerge ohkega edasi sammuda.

Küllap peatuks ta ka kiilide ja liblikate juures ning mõtiskleks nende juuspeente nõelte üle, mis läbi putukate rindmiku pistetuna kunagised lennumehed korrapäraste, teaduslikult põhjendatud gruppidena vatmanile reastavad. Neil nõeltel on küll õige väikesed pead, hoopis tillukesemad kui tavalistel nööpnõeltel, kuid siiski oleksid nad selgesti näha – väikesed valusad punktikesed sametjais turjakarvades: surnud mateeria, mis on kunagisele elusmateeriale oma stabiilsema oleku peale sundinud. Kui noormees neid pilguga fikseeriks, võiksime kindlad olla, et vähemalt korraks tõmbuksid tema tuhmvalge päevasärgi all kaks abaluud instinktiivselt koomale.

Külastaja eeldatavalt kaastundlikku loomust võiksid pikapeale märgata ka need kaks igavesti kuduvat tädikest, jahedate saalide valvurit, ja mine tea, võib-olla ühel kolmapäeval (oletame, et see oleks kolmapäev, mille noormees alati muuseumikäigu jaoks valib), just tema arvatava saabumise eel, tõuseksid head naised oma sametpõhjaga toolidelt ning läheksid vilttuhvlite lohinal lamba juurde, et teda hundist mõne sammu võrra eemale nihutada. See oleks keelatud tegu, seda küll, kuid võib-olla saaksid õrna südamega vanainimesed sellega siiski hakkama; muidugi ainult sel juhul, kui muuseum tühi oleks, mida aga meid miski ei keela eeldamast. Jah, võib-olla teeksid nad seda tõepoolest, kuid me arvame, et kiita nad selle eest siiski