Montreali deemonid

Justin Petrone

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Justin Petrone

Montreali deemonid

Ma olen kirjanik ja ma olen alati olnud kirjanik. See ei ole uhkusega öeldud, pigem meenutan, kuidas Henry Miller on minusuguseid nimetanud „sissekasvanud varbaküünteks“. Mina olen kindlasti sissekasvanud varbaküüs. Isegi kui olin veel põlvepikkune poiss, ei tahtnud ma teha muud kui kirjutada. Ma olen oma elu jooksul kirjutanud igasuguseid mõttetusi igale poole igasuguste riistadega, isegi naise silmapliiatsiga.

Ma olen üritanud kirjutamist maha jätta ja teha seeasemel püstijalakomöödiat, olla muusik, isegi suhtekorraldust sai proovitud, aga enese eest ei pääse. Viimase seitsme aasta jooksul olen ma nädalas kirjutanud keskmiselt neli pikka biotehnoloogia-artiklit. Inimesed on mult küsinud: kuidas ma suudan nende pikkade keeruliste lugude kõrvalt veel midagi muud kirjutada? See lihtsalt voolab must välja, vastan ma neile.

Lisaks artiklitele kirjutan ma kolumne ning lühijutte ajakirjadele, minu näppude alt on tulnud ka kaks dokumentaalraamatut Eesti lähimineviku kohta. „Montréali deemonid“ on mu esimene romaan (ja see ei jää mu viimaseks). Romaani tegevuspaik on geneetikakonverents ja ses suhtes on kogu lugu väga realistlik. Ma nimelt elangi suure osa ajast just sellistel konverentsidel. Olen alatasa komandeeringus, kusagil Euroopa, Ameerika ja Aasia vahel, virelen räpastes hotellides ja interneti nurgatagustes. Vahel õnnestub mul siiski seada pea puhkama oma ankrulinnades New Yorgis või Viljandis.

В В В В JUSTIN PETRONE

Minu psühhiaatrile (tegin, nagu soovitasid, aitäh!)

Premier jour – esimene päev

Tass kohvi, mis voolab kõhtu kui tuline asfalt, ja varahommikune rong kell 5.54. Olen teel Montréali, maailma striptiisiklubide pealinna. Kas ma olen mõni neist naeruväärsetest meestest, kes astub uhkel sammul uksest sisse, taskud raha täis, otsides mõnd neidu, kes mu süles pisut tantsiks ja kõrva rõvedusi sosistaks?

Võib-olla olengi, kuid kui ma midagi sellist ka teen, on see pelgalt selleks, et tunda end elusana, et tunda midagi. Suguiha on viimane tunne, mis mulle on alles jäänud – see kõige elujõulisem neist. Kõik need ülejäänud – armastus, vihkamine, meeleheide, rõõm, tüdimus – on minu seksist koosnevas maailmas vaid kõrvalosatäitjad.

Niiske õhk, täiskuu, udune aknaklaas, mille taga vilksavad mööda laternatest valgustatud parkimisplatsid. Teha pole midagi peale pilkude heitmise teisel pool vahekäiku istuva naise poole – punased poolde selga lokkis juuksed, kitsasse kleiti kätketud kumav figuur.

Mida ta nii vara rongis teeb? Kas ta sõidab tööle? Tuleb kokteilipeolt? Kes ta on? Ta ei ole kindlasti ameeriklane. Poolatar? Prantslanna?

Olgu ta kes tahes, igatahes on ta imekaunis nagu Botticelli Veenus merekarbil, nägu tedretähniline ja täidlased huuled peaaegu lillad – sedasorti naine, kel tahaks haarata kontsadest kinni, tõugata ta selili ja siis lihtsalt nahka pista, nagu merilõvi pistab nahka kala.

Ning nüüd näen ma sinises ülikonnas konduktorit.

„Teie sõidupiletid, palun,“ naks