Vend

Rein Raud

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

VEND

Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolelt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.

Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud.

Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.

– Kas olete vaba? küsis ta.

– Jah, olen küll, vastas taksojuht.

– Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.

Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad ise teistele liiga, ja on neid, kellele tehakse; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nendele tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.

Laila ei olnud ükski nendest, sest kuigi ta tõmbas külge ebaõiglust nagu kanarbik mesilasi, oli kõigil neil, kes talle halba tegid, ikkagi salamisi piinlik. Advokaat, keda ta pärast ema surma oli palunud pärandiasju korda ajama, keeras ise silmad eemale, kui ta Lailale ühe keerulisi juriidilisi sõnu täis paberi allakirjutamiseks lauale pani ning notaril, kes talle pikka ja arusaamatut dokumentaariumi ette luges, oli kohati lausa klimp kurgus, kui ta mõtles, mis sellest kahvatust noorest naisest pärast tehingu edukat lõppu edasi peab saama. Ka kohtutäitur, kes Lailat Villast välja tõstma ja tema varandust üles kirjutama tuli, rääkis temaga viisakamalt kui kellegi teisega iganes ning erandlikult olid firma kulul nii veoauto kui ekspressid, kes Lailat tervitades võtsid sonid peast. Teistsugune ei olnud ka tema praegune korteriperemees, kes end sageli siunas, et temalt pisikese ja ühest nurgast natuke tilkuva laega katusekambri eest niisugust üüri küsib, pealegi koos lisakohustusega tasuta tema pere pesu pesta, ja ka kitsehabemega antikvaar, kelle äris Laila oli lõpuks koha saanud, tabas end alatasa mõttelt, et maksab talle häbematult vähe, mis pani teda küll pead vangutades inimloomuse üle järele mõtlema, kuid midagi muud endaga kaasa ei toonud. Või siis sõi ta oma pärastlõunakohvi juurde ka ühe ekleeri, mis tegelikult ei olnud ta tervisele hea.

Laila ise oli oma halva õnnega harjunud nii, nagu harjuvad maailmast aru saama hakkavad lapsed teadmisega oma surelikkusest, ja ega ta enam väga lootnudki, et midagi saab iial olema teisiti.

Koputuseni uksel.

– Ma oleksin võinud arvata kõike, ütles talle oma kõrgete rändurisaabaste nööre lahti harutades vend, kelle olemasolust polnud tal veel hetk tagasi aimugi, aga keda – nüüd ta teadis – oli ta nii kaua oodanud.

– Ma oleksin võinud arvata kõike, aga mitte seda, ütles vend. – Kui ma saabusin, oli Villa peauks lukus ja minu kellahelina peale ei tulnud avama keegi. Ma läksin aeda, et leida sind jalutamas pargiteedel või istumas lehtlas, aga südames põksus mul juba ka hirm, et ehk on õue vaatavad aknad löödud laudadega kinni ja kogu majas ei olegi enam ühtki hingelist, sest ma olen hiljaks jäänud. Siiski, seda ei osanud ma aimata, mida tegelikult nägin. Noored, kaunid inimesed olid kogunenud terrassile ja mängis muusika, küllap olid seal juba koos kõik, kelle kellahelistamist oodati. Aga sind ei olnud nende hulgas. Üks kastanpruuni poisipeaga neiu naeratas mulle üle balustraadi ja tõstis tervituseks šampanjaklaasi,