Hotell Amalfi

Rein Raud

Selle tänapäevase lühiromaani käivitab suhteliselt lihtne sündmus. Nimelt on peategelane üpris isekas ja võrdlemisi edukas sisekujundusbüroo omanik, kelle poole ootamatult pöörduvad veidravõitu kliendid suurejoonelise pakkumisega: tal tuleb üksi ja piiramatuid võimalusi kasutades luua ideaalse hotelli sisekujundus. Peategelane otsustab töö vastu võtta. Siit lähebki lugu edasi ja lugejal on ees avastusretk, mis ei olegi nii tavapärane, kui esmapilgul võiks paista.

Rein Raud

Hotell Amalfi

HOTELL AMALFI

Sel mälestusväärsel päeval, kui kõik algas, panin ma kingad jalga nagu ikka, hommikul kell 8.25, enne kodunt lahkumist, ega võtnud neid jalast enne kui alles kell 19.20 õhtul. Need olid mu lemmikud, õhukesest mustast nahast itaalia kingad, mis nägid ühelt poolt küll head välja, kuid teiselt poolt ei väsinud jalad nendega sugugi ära, isegi – nagu just sel päeval – kui nad kaua järjest jalas pidid olema, sest ühel mu alluval oli sünnipäev ja me sõime pärast tööd natuke aega tema küpsestatud kooki.

Muidu oleks kГµik vГµinud olla nagu ikka, aga ei olnud, sest mu vasaku kinga sisse oli ei tea kust tekkinud umbes nimekaardi suurune paberitГјkk, mida ma nГјГјd mГµistmatult vaatasin.

“Miisuke,” hõikasin. “Ega sa minuga natuke nalja pole teinud?”

Võis ju olla, et panin kinga hommikul kiirustades jalga nii, et ei märganudki paberit seal sees. Võis ju olla, et Miisuke oli tahtnud mind sel iseäralikul viisil rõõmustada.

“Ei,” hõikas Miisuke köögist vastu. “Mis nalja?”

Nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Polnud ju võimalik, et paber tekkis mu kinga sisse iseenesest. Aga siin ta ometi oli, peal veidi kohmakas käekirjas lause. Ma lugesin: ÄRGE TEIE MEILE HELISTAGE. ME VÕTAME TEIEGA ISE ÜHENDUST.

Kui nii, siis pole mul muidugi mõtet Miisukest sellega tülitada, mõtlesin, kägardasin kirja kokku ja viskasin prügikasti.

Pannide ja pottide kolin köögis lakkas ning Miisuke nõjatus vastu mu toa uksepiita.

“Mis nalja sa mõtlesid, Suksu?”

Ma ei tea, miks ta mind vahetevahel Suksuks kutsub. Aga naised on juba kord sellised imelikud.

Kui ma nendega esimest korda kokku sain, oli kõik see mul tõtt-öelda juba meelest läinud. Ma istusin ühe suure ostukeskuse kohvikus, jõin roosa greibi mahla ja ootasin Miisukest, kes oli läinud väikseid sisseoste tegema.

Neid oli kaks. Üks natuke vanem ja paksem, kes rääkis vähem ja hullusti läbi nina, ja tal oli põsesarnal suur punetav vistrik. Ma võisin vaid ette kujutada, kui vastikult see sügeles, sest kunagi õpingute ajal oli ka minul mõnda aega selline olnud ja ükskõik kui palju ma talle ka rohtu peale ei pannud, ei kadunud ta kuskile ära. Kuni lõpuks läks iseenesest. Teine mees seevastu oli umbes minuvanune või natuke noorem, sõbraliku ja meeldiva olekuga, mis tekitas kohe usaldust. Ta oli õige õrnalt päevitanud ja kandis nii kallist pintsakut, et mina endale igatahes ei oleks sellist osta raatsinud.

“Tere,” ütles ta. “Ma loodan, et me võime teid Rolandiks kutsuda.”

“Miks?” ei saanud ma aru. “Mu nimi on…”

Ta peatas mind käega.

“Sel pole tähtsust,” ütles ta. “Kui me võime teid Rolandiks kutsuda, siis me hea meelega teeksime seda.”

“Võite ikka,” nõustusin.

“Siis on hästi,” rõõmustas tema. “Uskuge mind, nii on palju parem.”

Ma ei saanud küll päris hästi aru, miks nii palju parem on, aga asju, millest ma päris hästi aru ei saa, on maailmas teisigi.

“Meil on teile üks töö, Roland,” ütles paksem, vistrikuga mees. “Üks tähtis töö.”

“Väga tore,” oli nüüd minu kord rõõmustada.

Aga siis rõõmustasin ma veel rohkem, sest nägin eemalt Miisukest, kellel oli vähemalt kümme kotti ja kotikest käes. Ma lehvitasin talle, aga tal oli vist ebamugav mulle vastu lehvitada. Või siis ei pannudki ta mind üldse tähele.

Mu uutel tuttavatel polnud nähtavasti kombeks tööasju naiste juuresolekul arutada, sest nad tõusid mõlemad korraga püsti ja läksid isegi head aega ütlemata min