Kuidas kirjutada neetult head romaani

James N. Frey

Neetult naljakas, neetult huvitav ja neetult praktiline loovkirjutamise käsiraamat, mis kulub ära nii algaja kirjaniku kui vilunud lugeja lauale. Üks leiab siit vaimukaid ja arusaadavaid näpunäiteid. Teine õpib suhtuma kirjandusse tähelepanelikumalt ja mõistvamalt. James. N. Frey on Californias elav ja töötav kirjanik, kelle sulest pärineb romaane, näidendeid ja raamatuid kirjutamisest. Ta on öelnud, et kirjutamine on vaimuhaigus. Selleks, et aidata inimestel selle raske tõvega toime tulla, kirjutaski ta selle raamatu.

Minu õpilastele Berkeley Ülikooli täiendõppes

Tänuavaldused

Tänan oma naist Elizabethi, kes oli ülimalt leplik ja suureks abiks käsikirja juures; Lester Gorni, kes õpetas mulle suurema osa siin käsitletust; John Bergerit, kes ei lasknud mul unustada, mis on oluline; oma toimetajat Brian DeFioret St. Martini kirjastuses tema kannatlikkuse ja nutikuse eest; oma agenti Susan Zeckendorfi tema usu eest; ja viimaks siit ilmast lahkunud Kent Gouldi, kes käis kõvasti peale, et ma hakkaksin kirjutama «Kuidas kirjutada neetult head romaani». Ta oli neetult hea sõber.

Sissejuhatus

Neetult hea romaan on pingeline, ja et olla pingeline, peab romaan olema dramaatiline. Dramaatilist romaani iseloomustavad järgmised omadused: see keskendub peategelasele, protagonistile, kes seisab dilemma ees; dilemma areneb kriisiks; kriis tekitab komplikatsioonide seeria, mis viib kõrgpunktini; kõrgpunktis kriis laheneb. Niisugused romaanid nagu Ernest Hemingway «Vanamees ja meri», John Le Carré «Spioon, kes pääses külma käest», Ken Kesey «Lendas üle käopesa», Vladimir Nabokovi «Lolita», Mario Puzo «Ristiisa», Charles Dickensi «Jõululaul» ja Gustave Flauberti «Madame Bovary» on kõik kirjutatud dramaatilisel kujul ja on kõik neetult head romaanid.

Virginia Woolfi «Proua Dalloway» on klassikaline romaan, väga oskuslikult loodud kunstiteos, väga väärt lugemismaterjal. Kuid see pole dramaatiline romaan. Seda pole ka James Joyce’i «Ulysses», mis on kahekümnenda sajandi inglise kirjanduse tippteos. Kui soovid kirjutada nagu James Joyce või Virginia Woolf ja luua eksperimentaalseid, sümbolistlikke, filosoofilisi või psühholoogilisi romaane, mis väldivad dramaatilist vormi, siis see raamat pole sinu jaoks. See pole sinu jaoks ka siis, kui otsid traditsioonilise dramaatilise romaani akadeemilist kriitikat. See on dramaatilise romaani loomise käsiraamat ega püüagi midagi muud olla..

1

Kõige tähtsam on «kes»

MIS ON KES?

Kui sa ei suuda luua tegelasi, kes hakkavad lugeja kujutluses elama, ei suuda sa luua neetult head romaani. Tegelased on kirjaniku jaoks sama, mis puit puusepa ja tellised mГјГјrsepa jaoks. Tegelased on materjal, millest romaan on ehitatud.

Kirjanduslikud tegelased – homo fictus – pole siiski identsed luust ja lihast inimestega – homo sapiens’idega. Üks põhjus selleks on, et lugejad soovivad lugeda pigem erakordsest kui tavalisest. Lugejad nõuavad, et homo fictus oleks ilusam või inetum, halastamatum või üllam, kättemaksuhimulisem või andestavam, vapram või argpükslikum, ja nii edasi, kui tegelikud inimesed. Homo fictus’el on kuumem kirg ja külmem viha; ta reisib rohkem, võitleb rohkem, armastab rohkem, muutub rohkem, seksib rohkem. Seksib palju rohkem. Homo fictus teeb kõike rohkem. Isegi kui ta on lihtne, igav ja tüütu, on ta erakordsem oma lihtsuses, igavuses ja tüütuses kui tema analoogid tegelikus elus.

Tõelised inimesed on tujukad, vastuolulised, ebamõistlikud – õnnelikud ühel hetkel, meeleheitel järgmisel, vahel muutes emotsioone iga hingetõmbega. Homo fictus, teiselt poolt, võib olla keerukas, püsimatu, isegi salapärane, kuid ta on alati mõistetav. Kui ta pole, sulgeb lugeja raamatu ja ongi kõik.

Veel Гјks pГµhjus, miks kaks liiki pole identsed, on see, et ruumiliste piirangute tГµttu on homo fictus lihtsam, just nagu elu on lihtsam jutus kui tegelikus maailmas.

Kui sa hakkad kirja panema kõike, mis sinuga juhtus, ütleme, täna hommikust