Kui sa mind ei armasta, Г¤ra mine Г¤ra

Mart Kivastik

"Kui sa minda ei armasta, ära mine ära" on Mart Kivastiku kuues raamat ja teine novellikogu. Selles on üheksa lugu, mis räägivad hobustest, inimestest, armastusest, koertest ja surmast – osad lõbusamalt osad kurvemalt. Nii sobivad nad kõik kenasti niminovelli pealkirja alla, mis esialgu võib tunduda arusaamatu, kuid pärast raamatu lugemist enam mitte. "Morn" on pälvinud Tuglase novelliauhinna, "Hinged lähevad" Vilde-nimelise kirjanduspreemia.

KUI SA MIND EI ARMASTA, Г„RA MINE Г„RA

„Kuidas mu kleit on, Pelle?”

„Ilus.”

„Sulle meeldib?”

„Ma ei saa aru, miks sa küsid.”

„Ma lihtsalt tahtsin teada, kas sulle ka mu kleit meeldib.”

„Mis tähendab ka?”

„Sa ei saa millestki aru, Pelle, mitte millestki,” ütles Liilia ohates.

Ta keerutas end peegli ees edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi… Pelle vaatas kella. Kell oli pool kuus. Liilia uus kleit oli punane, mingite lilledega, mis algasid Liilia jalgadelt ja ronisid mööda Liilia selga ja kõhtu üles kuni kaelani, kus oli suur valge õis, mis avanes Liilia kõrva juures. Kui kõrvarõngas millegipärast lahti tuleks, neelaks lill selle alla, plumps. Miks peaks kõrvarõngas lahti tulema? Miks peaks lill selle ära sööma? Liilia tuli peegli eest ära ja kõndis Pelle ees nagu mannekeen.

„Me ei ole sugugi nii vanad, Pelle,” ütles Liilia. „Kui me rohkem väljas käiksime, kui me käiksime teatris kord nädalas, mitte ainult kord aastas, siis oleks meie elu hoopis teistsugune. Sina näeksid ka kohe parem välja. Mulle meeldib sind väga ülikonnas vaadata.”

Pelle ülikond oli triigitud ja rippus ukse küljes. Põlved läikisid, kuid ainult siis, kui valgus paistis küljelt; kui see paistis otse või ei paistnud üldse, ei oleks keegi arugi saanud, et püksid on põlvedelt kulunud ja et ka küünarnukid on tegelikult läbi. Lösutada on hea, aga ülikond kannatab. Pelle vaatas veel kord kella.

„Kuule, järsku ma ei tulegi teatrisse?”

„Mis jutt see siis on?”

„Täna on korv, ja ülikond on kulunud, ma ei tea, mul on seal ju niikuinii igav, Liilia?”

Liilia vihastas. Kui ta vihastas, oli ta ilus, põsed läksid punaseks ja silmad pildusid tuld. Seda oli kena vaadata. Vihane Liilia oli kolmkümmend aastat noorem, vihane Liilia oli kahekümneaastane. Ta hakkas juba kõrvarõngaid ära võtma, ta hakkas kleiti seljast kiskuma, ta hakkas soengut segi ajama, ta viskas kingakoti nurka, ta istus Pelle kõrvale maha ja ütles: „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, Pelle?”

Pelle ei julgenud midagi Г¶elda. Aga kena oli vaadata, kui Liilia tigetses.

„Ma tegin nalja,” ütles Pelle.

„Lollid naljad.”

Liilial läks pisut aega, et vihast üle saada, aga kui ta sellega toime oli tulnud, sasis ta õrnalt Pelle halle juukseid.

„Sa oled nii armas, kui sa hall oled.”

„Ei tea…”

„Oled küll.”

Liilia andis Pelle põsele musi ja sinna jäi punane latakas, või õigemini Pelle polnud seda veel näinud, aga aimas.

„No miks sa nii teed, Liilia, see ei tule ju ära?”

Pelle hõõrus põske ja Liilial oli hea meel. Kell oli kolmveerand kuus.

„Me jääme varsti hiljaks, Pelle. Sa pead puhtad sokid võtma, käed ära pesema, küüned lõikama, juuksed kammima… järsku laseme sulle täna lakki pähe?”

„Hulluks oled läinud või?”

„Ei, tõesti ma mõtlesin!”

Liilia kükitas Pelle ette maha, aga seelik oli liiga kitsas. Ta tõmbas selle üles, nii et tema läikivad jalad vahtisid otse Pellele näkku, ja sasis Pelle juukseid. Liilial jalad läikisid varvastest kuni selle osani, mida Pelle enam hästi ei näinud, sest põlved olid ees, aga kui ta püüdis neid laiali lükata, sai ta laksu vastu sõrmi: „Jäta nüüd, me peame ometi teatrisse minema, miks sa ei võiks pisut lakki pähe lasta?”

Liilial endal oli.

„Ma ei taha.”

„Miks?”

„Ma lihtsalt ei taha!”

„Teinekord ma ei saa sust üldse aru, lakki sa ei taha, käed on pesemata, küüned on mustad…”

„Need ei lähe puhtaks.”

„Aga miks sa siis lakki e