Kirjad minu veskilt

Alphonse Daudet

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.

MEENUTUSEKS LUGEJALE

Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Ja veel üks ühine joon kahe teose vahel: mõlemad on inspireerinud režissööre, lavastajaid, heliloojaid, kunstnikke. Bizet’ muusikaline draama „Arlitar“ pärineb veskilugudest, ballett „Alamprefekt vainudel“ samuti, aga veel filme, lavastusi, vinjette. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.

Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikselisse Provence’i, trubaduuride maale, mille eredust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.

Alphonse Daudet sündis 13. mail 1840 Nîmes’is, mis pole geograafiliselt veel just päriselt Provence, asub aga mõnekümne kilomeetri kaugusel Rhône’i jõest, nii et tol ajal oli see etniliselt ja keeleliselt sama. Kirjaniku isa oli siidivabrikant, kes kasvatas poega maal, kust ka provanssaali keele tundmine ning huvi Provence’i legendide vastu. Koolis käis tulevane kirjanik Nîmes’is, siis Lyonis, kuhu perekond asus pärast isa ettevõtte pankrotti. Kõrgkooli astumisest ei saanud enam juttugi tulla, keskkooli järel pidas Daudet mõned kuud abiõpetaja ametit Alèsi väikelinnas, seejärel suundus Pariisi, kus vanem vend Ernest töötas ajakirjanikuna. See oli novembris 1857 ja juba juulis 1858 ilmus 18-aastase nooruki esimene raamat – luulekogu „Armunud“ (Les Amoureuses). Muidugi mõista polnud see kogu võrreldav ei „Kurja lillede“ ega „Madame Bovaryga“, mille autorid samal aastal Pariisis kohtu vahet käisid, ometi mängis nimetatud luulekogu teatud rolli Daudet’ jõudmisel kirjanduse Parnassile. 1866. aastal jõudiski ta sinna raamatuga „Kirjad minu veskilt“ (е. k. esmakordselt 1931, osaliselt 1938).

Minule on Daudet kallis mitmel põhjusel. Ka mina olen end metropoli sisse seadnud provintslane, keda lõhestavad armastus sünnipaiga vastu ja pealinna sagina kirjeldamatu hurm. Ja veel – satiirikuna on minulgi tulnud tihti lugejaid lõbustada siis, kui hing on tusane ja rajus. Kadestan Daudet’ annet oma lugejaid ühtlasi naerutada ja heldima panna. Olen püüdnud teda oma „Uitamistes“ jäljendada, kuid imelik küll – argielu tobeduste kirjeldused on mul ikkagi paremini välja kukkunud. Ju jääb puudu temperamendist, mida annab Provence’i päikese helendus.

Alphonse Daudet suri 16. detsembril 1897. Temast jäi maha ka teisi teoseid. Ta satiirilise ja humoristliku romaanitriloogia „Tartarin Tarasconist“ peategelane on samast mastist vahva sõdur Švejkiga; teda tunnevad ka eesti lugejad (I osa ilmus 1928, kõik koos Johannes Semperi tõlkes 1966. a.). Daudet’ loomingus on ka sotsiaalseid romaane („Jack“, „Naabob“, „Numa Roumestan“, „Sappho“, е. k. 1936, „Surematu“) ja algaja pedagoogi raskusi kirjeldav „Väikemees“ (Le Petit Chose, е. k. 1932). Märkim