Homme

Mart Kivastik

Mart Kivastiku novellid ja jutud

PLIKA

Plika lonkis mööda linna, kus ta oli sündinud, oli kasvanud. Kus teda oli kasvatatud. Ilm ajas plikal pea norgu, plika ohkas. Justkui võiks ta olla vana. Vana ja väsind. See viimane ei olnud õige, sest plika ei olnud veel kakskümmend. Ta oli teistkümne ja kahekümne vahel. Kuigi võib-olla oleks tahtnud. Mõnikord. Olla vanem. Sest see tundus. Kuigi plika aimas, et see on vale. Oma linn ei olnud sõbralik just sel päeval. Plika oleks tahtnud nurga taha minna ja mitte näha. Kuigi see kõlab üsna ebatõeliselt. Seda ei saa uskuda. Plikal oli viiul kaenlas, ja kasti serv kolksus vastu maad. Maas oli lumi. Hall määrdunud räitsakas lumi, poriseks tambitud. Ja kui plika astus, siis ta krudises. Vahepeal nägi plika tuttavaid. Kuigi ta hoidis nägu maas. Siis ütles tere, aga silmad tegi niisuguseks, et rääkima ei tuldaks. Ei olnud tuju. Nad läksid mööda ning tundsid end solvatuina. Arvas plika. Võib-olla ei tahtnud nemad ka. Aga ta oli juba kaubamaja kõrval, kus nügiti, ja pidi viiulist kõvasti kinni hoidma, sest inimeste vool tahtis seda endale. Plika hoidis viiulist jõuga kinni ja uppus inimeste sisse ära. Ja tuletas luuletusi meelde. Plikadele meeldivad luuletused. See oli tavaline plika. Ka selles mõttes. Sest mõnikord oleks tahtnud midagi sellist, mida ei oska öelda. Eriti siis, kui oled üksi inimeste keskel ja hoiad täiest jõust viiulist kinni. Et ära ei rebitaks. Et sind katki ei tõmmataks. Siis jääks plika katkisena tänavale vedelema ja keegi ei tunneks ära. Vahest mõni sõber ütleks – näed, plika on katki läinud. Kõik ülejäänud vaid läheksid, läheksid, läheksid. Plika istus ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi. Klaas tegi inimesed kõveraks. Inimesed venisid välja ja kulusid kiitsakaiks. Inimesed olid naljakad. Sellised nagu nad seestpoolt välja nägid. Oma soovidega. Kõik vast tahavad midagi. Kusagil sügavas põhjas, kuhu keegi teine ei näe. Nagu plika. Aga ikkagi jooksid poodi, või bussi peale. Aga teadsid, et see pole see koht.

Plika küsis kohvi. Küsis kohvi ja pani suitsu ette. Puhus selle kaugele välja, lakke. Suits muutus pilveks.

Teie kohv, Г¶eldi.

Tänan, vastas plika. Siis tuligi mees. Esialgu plika seda ei teadnud. Sest mees seisis riidehoius, kergelt külmunud ja halvas tujus. Mehel oli halb tuju, mõnikord. Tahtis siis napsi võtta. Vaatas saalis ringi ja tuju ei paranenud. Istusid igasugused, väga igavad inimesed. Pikk rida laudu, täis igavaid inimesi, mõtles mees. Ta oli parajasti filmist. Kurvast, kuid ilusast filmist. Elul pole mõtet, tahaks juua ja vahtida klaasipõhja. Tunda ennast niiviisi nagu teised sind näevad. Nii mõtleski mees ja nägi – kaugel nurgas, akna kõrval, istus pikkade heledate juustega plika, viiulikast kõrval.

Tohib, kГјsis mees. Plika vaatas sinna. Tohib kГјll, Гјtles plika. Oli selline mees, kГјlmunud ninaga. Plika laud oli vaba. Polnud pГµhjust keelata.

Mulle konjakit, ütles mees. Aga ei tulnud välja. Konjakit ei olnud. Mees kolis teise filmi. Aga veini, küsis mees. Müüja sosistas mehele kõrva. Jaa-jaa, ütles mees. Mees võttis ajalehti ja lappas. Luges, mis välismaal on, ja vaatas üle lehe serva plikat. Kena plika. Ja viiul on kaasas. Nii valge peaga, et ei usugi. Jaah, nii ta on, ohkas mees. Ohkas just nii valjusti, et märgataks. Et see valge peaga plika teda tähele paneks. Ja nuuskas nina.

Mida? kГјsis plika.

Mees pani ajalehe lauale. Viskas ära selle neetud lehe, kus käis sõda, ja oli rõõmus. Ma olen natuke haige, ütles mees. Lihtsalt väsinud ja veidi külmetanud. Vaata minu nina, naeris mees. Plika vaatas punast nina ja ütles: Ma juba nägin. Ma nägin kohe seda nina. Mehel oli hea meel. Et plika nägi. Ikka märgatakse, mõtles mees. Ja et toodi. Ettekandja kummardus laua kohale ja naeratas nagu halvad inimesed. Nagu halvad inimesed, kes naeratavad, ja andis mehele kohvitassi konjakiga. Mees sai, mis tahtis. Ja oleks seda tahtnud kuidagi plikale välja näidata, aga märkas viiulit ja torkas pähe, et see on madal. On