Magus lГµks
Bella Swanlake
Psühholoogilise trauma üle elanud Nicole’ile näib tulevik rõõmutu ja talle tundub, et elu ei paku enam midagi head. Ta jätab kõik, sõites väikesele troopilisele saarele uut elu alustama. Ta loodab, et sealt ei leia teda keegi. Kuid Antoine, tema hüljatud armastatu, ei ole selline inimene, kes raskuste ees kartma lööb. Nicole’i leidmiseks on ta valmis pahupidi pöörama kogu maailma.
Bella Swanlake
Magus lГµks
1.В peatГјkk
“Jää seisma, sa räpane värdjas!”
Antoine Lanoux keeras aeglaselt ringi. Kaks tütarlast, kelle ta Punase Lõvi kõrtsist kaasa oli haaranud, hakkasid närviliselt itsitama, kui vaatasid punase habemega, verd täis silmadega tüüakat meest, kes neile aeglaselt lähenes.
“Kuradi konnaõgija! Mis sul siia meie juurde asja oli? Oleksid parem võinud oma neetud Pariisi jääda! Millega sa need tibukesed ära võlusid? Kas oma prantsuse aktsendiga? Löön selle otsemaid sinust välja – koos hammastega!”
Ta sammus Antoine’i poole ja tütarlapsed pudenesid laiali.
“Sa haisev prantslane!” sisistas Patrick O’Connor läbi hammaste ja saatis rusikahoobi Antoine Lanoux’ poole. O’Connor oli tuntud kakleja. Baari pidevad külastajad kartsid teda ja püüdsid temaga mitte tegemist teha.
Antoine oli sattunud sinna juhuslikult ja pidi nüüd oma teadmatuse eest maksma. Kuid O’Connori rusikas jäi õhku rippuma – prantslane keeras end nii osavalt ja märkamatult eest ära, et iirlane ei pannud seda tähele ja pidi kukkuma.
“Ah et tahtsid end välja keerutada!” möirgas O’Connor. “No nüüd ära armu oota!”
Ta lihtsalt pidi kaklema ja seda igal õhtul. Pealegi see, et Jane, kelle ta alles hiljuti oli jalgpallimatšile viinud, oli nõustunud koos prantslasega minema, viis ta hoopis endast välja.
“Oota sa!” möirgas O’Connor ja nägemata midagi peale vihatud prantslase näo, ründas teda. Kuid ta oleks nagu tõkkele komistanud. Prantslase rusikad osutusid raudseks ja langesid ta peale nagu haamrid. O’Connori peas hakkas kohisema. Ta püüdis jalad käiku lasta, kuid sai vastuseks sellised kõrvakiilud, et ta silme ees hakkasid keerlema ringid. Mitte kunagi varem ei olnud temaga midagi taolist juhtunud – kõik teised olid olnud tema ohvrid, aga see prantslane…
Patrick möirgas nagu metsloom, viskles siia-sinna, püüdes oma vastast laiaks litsuda, jalge alla tallata, kuid tulemusena sai ta veel ühe purustava hoobi ning langes sillutisele, tundes oma selja all Londoni külma krobelist asfalti.
“Oled terve? Või tahad veel?” surus Antoine Lanoux läbi hammaste. “Ütle vaid!”
Iirlane ajas end aeglaselt käpuli, seejärel tõusis vaevaliselt. Ta jalad värisesid, mööda nägu voolas veri, vasak silm oli paistes.
Prantslane astus igaks juhuks paar sammu tagasi, olles valmis rГјnnakule vastama.
“Mis su nimi on?” pressis Patrick üle huulte.
“Antoine,” lausus prantslane hetke pärast.
Patrick O’Connor limpsis veriseid huuli.
“Sina…” iirlasel tuli õhust puudus, “oled esimene, kes mulle kerepeale on andnud.”
Üle tema näo venis lai naeratus.
“Pakun sulle rahu. Kas joome selle terviseks!”
Antoine kõhkles jälle pisut, kuid seejärel naeratas.
“Mis siis ikka, ma pole vastu. Kuid mulle tundub, et me peame leidma teise koha. Küllap politseinikud vaatavad sageli siia sisse.”
“Ma tean sellist kohta.”
Patrick haaras tal käest.
“Lähme!”
Ta tõi Antoine’i restorani, kus ta ise kokaõpilasena töötas. See oli kuulus Maze, kus tuntud peakokk, šotlane Gordon Ramsay, pakkus saja naela eest pitsat valgete trühvlitega.
“Viski ja pitsa valgete trühvlitega,” pakkus Patrick. “Sa pole vastu?”
“Viski suhtes loomulikult mitte, kuigi meie, prantslased, eelistame veini. Kuid kakluse puhul sobib viski enam. Aga see pitsa on minu jaoks kallivõitu,” tunnistas Antoine menüüd vaadates.
Patrick vehkis kätega.
“See ei lähe sulle midagi maksma. Ma olen ju kokaõpilane ja mul on ikkagi mingid privileegid. Oota ainult viis minutit.”
Patrick ilmus varsti kahe t