Kes kardab välgutüdrukut?

Heli KГјnnapas

Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse." ,,Kes kardab välgutüdrukut?" on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat" kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad.

Kujundaja: Liis Karu Heli Kirjastus, 2017 Rohkem infot: facebook.com/helilooming minuiluselumaal.blogspot.com Jutustus “Kes kardab välgutüdrukut?” on fiktsioon. Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu. ISBN 978-9949-7208-0-4 e-pub ISBN 978-9949-7208-1-1 (epub) ISBN 978-9949-9881-0-5 (kogu teos) Trükitud: Printon AS

1.Taas vallaline

Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed... samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?

Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.

Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi... aga kas peakski?

Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on...

Г•nneks on kГµigi nende Гµnnetute suhete jooksul mu kГµrval olnud Eleri, kellega oleme sГµbrannad juba pГµhikoolist alates. KГјll olen Eleri Гµla najal nutnud, koos temaga ennast taas Гµnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nГµu kГјsinud ning vajadusel on just tema mГµnele mulle haiget teinud mehele vastu lГµugu andnud.

„Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.

Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd... Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.

Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.

Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle... aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.

Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei