Väikelinna šerif

Peeter Urm

Romaan kujutab elu ühes Eesti põhjaranniku alevis Eesti iseseisvumise murdeaegadeL Poliitilistele pingetele lisanduvad pinged ka rahvuslikul pinnal, sest alevis on rohkesti uusasukaid ja segaperekondi. Selle kihistumise pingeid kannab endas ka romaani peategelane, äsja miilitsakooli lõpetanud ja oma esimesele töökohale asunud Harri Basov – tema isa on venelane, ema eestlane. Ka saab talle peagi selgeks tema ametikohustuste keerukus ja mitmepalgelisus. Siiski astub ta esimesed tõsised sammud oma töös – kurjategijate jälitamisel.

Mulle ei meeldi poosetada. Ometi tehti mind koolis kõneaineks ja lõpuks püstitasin isegi rekordi. Põhjustas seda minu tüli võimlemisõpetajaga. Tema nimi oli vist Ernst Karu, aga me kutsusime teda omavahel alati Väikeseks Karuks, sest juba kuuendas klassis olid paljud poisid temast pikemad. Väikese Karu silmis ei lugenud sinu mati või kemmi hinded tuhkagi; et talle muljet avaldada, tuli sul kangil usinalt lõuga tõmmata. Kümme oli tema jaoks maagiline arv. Tegid ära, olid kõva viiemees, üks vähem oli miinus ja kaks viisid juba punkti maha. See jäi sulle märgina külge ja tähendaski sinu hinda. Kes ise kangini ei ulatunud, need tõstis ta süles üles. Ta seisis poiste ringis sinu ees ja luges tähendusrikka häälega kordi. Mõnikord potsatas keegi alla ja korra üks poiss isegi minestas. See lõi teda korraks pahviks. Ta lasi poisil veidi mattidel lebada, aga käsutas siis tagasi kangi alla. Aga too oli alles paras sült, seisis, põlved hirmust vabisemas, teda boamaona jälgiva Väikese Karu ees ja ootas vist issanda enda vahelesegamist. Meiegi vahtisime hiirvaikselt.

„Sa tõmbasid ainult kaks korda,” sõnas Väike Karu, nägu põlgusest jäine, „tavaliselt jõudsid sa viis, pinguta vähemalt viletsa kolmegi pärast.”

Aga too vend polnud selleks mingil moel suuteline. Ning siis säriseski mus miski. Ja nagu iseenesest pani see keelegi tööle.

„Jätke ta rahule,” pomisesin poiste hulgast sugugi mitte valjult, aga õps pööras end kohe ümber.

„Kes teist, peerukottidest, teda kaitseb?” nõudis ta meid karmilt silmitsedes. Vaikisime, minugi himu temaga vestelda oli sedamaid otsas. Aga teadsin, et ta ei jäta, ja mõni memmekas oleks mind nagunii reetnud. Niisiis andsin endast uuesti märku.

„Näete isegi, et ta ei jõua praegu,” ütlesin.

„Või nii, üks viletsusehunnik muretseb teise pärast.” Ta uuris mind ja muigas korraga. „Lausa kiiduväärt, kui keegi tahab teise koormat kanda. Teed need kolm siis tema eest nüüd kohe ära.” Olin trotsi täis ja uskusin, et suudangi. Niisiis riputasin end uuesti üles. Kuna aga olin just ise äsja lõpetanud, jõudsin sikutada ainult ühe. Kaks korda pidid nad tõukama mind tagumikust ja naeru saatel see käiski. Ta võis rahul olla, et suutis teha mind naljanumbriks. Aga ta ei andestanud mulle. Võib-olla sellepärast, et minestanud poiss kaebas kodus ära, tema isa tuli kooli ning meie võimlemisõps kutsuti direktori juurde. Aga see lapsevanem polnud Väikese Karu jaoks õige pähkel.

„Miks te seda teete, miks te neid piinate?” nõudis lapsevanem temalt direktori kuuldes.

Väike Karu kehitas ainult õlgu. „See pole piinamine,” vastas ta külmalt, „ma teen neist mehed, ainult mehed, mõistate? Et nad sõjaväes utsinat saades endal nööri kaela ei paneks. Seda ei juhtugi nii harva,” lisas ta peaaegu ähvardades, „ja teevad seda just sellised nagu teie oma.”

Selline argument mõjub, eks ole? Toogi lapsevanem ei lausunud enam ühtki sõna. Just nii see jutuajamine toimus, üks paralleelklassi poiss kuulas ukse taga pealt ja andis sõna-sõnalt edasi. Too lapsevanem viis oma poja järgmisel veerandil meie koolist ära, aga minu jaoks asi alles algas. Väike Karu tegi minust oma võimlemistundide tõmbenumbri. Kui keegi kangil enam ei jõudnud, pöördusid ta silmad otsides kohe minu poole.

„Kähku siia, Basov,” nõudis ta irvitades, „sul ju tilgub süda juba verd, aita ta välja.” See oli komet, mill