Totu Kivilinnas
Igor Nossov
Las ma ka vaatan, palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. No on tõesti ebatavalised kaljud…võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päkeselinnas olid? Mis linn see sul kõrbes on?! vaidles Pundar. Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraa˛ – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti. Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotatud linn.
Kuidas Totu iseennast kapteniks määras
Lillelinnas tegeldi kunstiga, uuriti teadusi, armastati teatris ja näitustel käia, jalgpalli mängida, lillede eest hoolitseda… Aga üle kõige meeldis põnnidele ja tirtsudele reisimine.
Eriti populaarseteks muutusid reisimised pärast kuulsat õhupallilendu Rohelisse Linna, Totu, Nöpsiku ja Kriimiku Päikeselinnas käimist ja kosmilist ekspeditsiooni Kuule.
Astronoom Klaasikildre ja Taibu koostasid isegi reiside nimekirja mitmeks aastaks ette. Esimeseks oli nimekirjas sõit mitme parvega allavoolu mööda Kurgijõge. Vastu seiklustele ja ohtudele!
Totu tegi kohe ettepaneku valida ennast, nagu ta väljendas, „kogu parvestiku” kapteniks.
„Meil ei ole mitte parvestik, vaid parvede laevastik,” parandas teda Lillike, kes pööras teatavasti suurt tähelepanu marakannide keele puhtusele.
„Ah, Lillike, ära nori sõnadega. Ma ei öelnud ju midagi halba.”
Lillike mГµistis, et parem on Totut mitte Гµpetada, muidu hakkab too veel teda ennast mГµne halvakГµlalise sГµnaga nimetama.
Totu korraldas sel ajal kõigi mööduvate marakannide hulgas küsitlust:
„Ütle, Siirupson, kas sina tahaksid meie ekspeditsiooni kapteniks hakata?”
„Mis sa nüüd, mis sa nüüd!” tõrjus Siirupson. „Ma ju ujun halvasti, ma kardan.”
„Nii et, sul ei ole midagi selle vastu, kui üldsus valib mind kapteniks?”
„Muidugi ei ole mul midagi selle vastu… Ainult et kes see – „üldsus” on?”
„Noh, sina, mina ja veel mõni!..”
Ja laskmata Siirupsonil veel toibuda, haaras Totu möödamineval Tuuslamil varrukast.
„Kuule, Tuuslam, siin üldsus tahab teada, kuhu sa nii kiirustad?”
„Jah! Üldsus?! Milline üldsus?”
„Meie üldsus. Siirupson ja mina.”
„No ma ütleksin teie üldsusele ausalt, et… Ma lihtsalt kiirustasin, igaks juhuks…”
„Noh, kui niisama, siis me ei hoia sind ka kaua kinni, seepärast vasta: ega üldsus ei ole selle vastu, et mind laevastiku kapteniks määratakse?”
Tuuslamil läks segamini, kes millises üldsuses on ja kas peaks vastama „poolt” või „vastu”. Niisiis, et mitte tobedana paista, nõustus ta kiirelt:
„Mina olen, Totu, alati sinu poolt!”
„No siis on tore! Ühesõnaga, kõik on minu poolt.”
Varsti sai Totu juba seitse enda poolt antud häält kokku. Järjekorras kaheksandaks ja üheksandaks osutusid jahimees Tropp ja tema koer Tups. Tups ei olnud samuti vastu, mida oli tema saba liputamisest näha. Ainult Tropp hakkas ootamatult küsimuse peale: „Ega sa vastu ei ole?” õiendama:
„Ja veel kuidas vastu. Mis kapten sa selline oled? Sa ei kõlbaks madrusekski!”
„Kust sina tead?” hämmeldus Totu.
„Ma mäletan küll, kuidas sa koos Puntraga udu seest Totu saare avastasid, mis tegelikult oli lähima jõekäänaku taga olev leetseljak.”
Verivärske kapten muutus punaseks nagu keedetud vähk. Aga siis järsku elavnes:
„Vaata, Tropike, need on kaks täiesti erinevat asja. Selle õnnetu reisi me tegime koos Puntraga väikeses paadis. Aga nüüd me tahame kõik määrata mind suure teadusliku ekspeditsiooni kapteniks.”
Tropp tahtis juba Totuga vaidlema hakata, kui nende kõrvale ilmus Taibu. Näinud põnnide tõsiseid nägusid, uuris ta:
„Mida te siin plaanite?”
„M