Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi

Maniakkide Tänav

Maniakkide Tänava romaanivõistlusel esiletõstetud teos on kui meeletu postmodernne kompott, milles segunevad õuduskirjandusest tuttavad öised surnuaiad, veri, soolikad ja mootorsaed, punkkultuurile omane õhustik, vaimukas ja kaasahaarav jutustamislaad, hoogne stiil ning moodsale linnafantaasiale omane maagilis-realistlik element.

Proloog – "Surm on lahti"

ESIMENE PEATГњKK

TГ„HELEPANU!

Ekstrasenss, maagiliste teaduste kandidaat,

hГјpno-energoterapeut-kirurg

SERGEI IVANOVITЕ  GAVRUЕ A

vГµtab vastu igasuguste haigustega patsiente

kell 12-19, Metsa tee 3, info tel. 52 182

Kasutan iidset energo-tuleteraapiat, astraalset nГµelravi ja Filipiinide vereta psГјhhokirurgiat hea- ja halvaloomuliste kasvajate raviks.

Teen manuaalteraapiat (Гµrn Ameerika variant).

Kasvu kiirendamine, kiire kehakaalus juurde- ja allavГµtmine.

Unikaalne enureesist ja liigesehaigustest vabastamine.

Kuulmise, nägemise ja mälu parandamine ning kogelemisest vabastamine.

Võtan ära needuse ja nõiduse, alkoholi-, nikotiini- ning narkootikumisõltuvuse, ja seda ühe seansiga – metoodikal ei ole analooge maailmas.

Vabastan raskestikasvatatavad noorukid varastamis-, hasartmängu- ja huligaanitsemiskalduvusest. Stimuleerin nende pöördumist õpingute ning hingestatuma maailmavaate poole.

Tervendan günekoloogilistest ja uroloogilistest haigustest. Suurendan ning vähendan rindu 1-2 numbrit, stimuleerin potentsi.

Sergei Ivanovitš luges ajalehekuulutuse veel kord üle ja jäi rahule. Jah, siin polnud sõnagi valet, kui nimi välja arvata. Ega nimi polnudki eriti oluline, sest kui teda enam pole, siis jätkab klientide vastuvõtmist tema abiline. Ja miks mitte sama nime all, eriti kui see niikuinii kellelegi ei kuulu. Seda võiks ju tinglikult nimetada firmamärgiks.

Tegelikult ei olnud Sergei Ivanovitš isegi mitte venelane, kuid turvalisuse huvides ei saanud ta siia, oma sünnilinna, õige nime all naasta. Ta kartis oma eksabikaasat. Mees mühatas oma mõtte peale. See kõlas nii labaselt – kardab eksabikaasat. Kuid nii see paraku oli. Jaaah, see oli surmahirm, mis sundis teda vahetama oma nime ja sooritama enda kallal plastilist operatsiooni, nii et nüüd vaatas talle peeglist vastu mitte endine peente näojoontega kaunismees, nagu ta varem oli olnud, vaid rohmakas kirvenägu. Sergei Ivanovitš libistas käega üle lõua. Kahjuks pidi ta operatsiooni üksi läbi viima… ja kunstnikukätt polnud tal kunagi olnud…

See-selleks, nüüd oli ta pärast viiteist maapaos veedetud aastat taas tagasi Eestis, Põltsamaal. Ja tahtis enne otsustavat sammu näha oma nooremat venda ja tütart. Tütart, kes peaks nüüdseks olema juba… kahekümne aastane?

Mehe suu tõmbus valulikult krimpsu, kui ta tütrele mõtles. Ta OLI püüdnud ka teda päästa ja endaga kaasa võtta! Kuid tookord ei osanud ta midagi ja jäi vahele. See oli valus mälestus. Sergei Ivanovitš astus öist pimedust kumavast aknast eemale ja istus raskelt laua taha. Lehe viskas ta lahtiselt lauale. Ka vend polnud pärast temaga juhtunut julenud lahkuda. Oli kolinud vaid kolmkümmend kilomeetrit kaugemal asuvasse Jõgeva linna. Noh, vähemalt polnud temaga midagi halba juhtunud.

"Siiani polnud midagi halba juhtunud," mõtles Sergei Ivanovitš. Ta oli küll kiirustanud, kuis jaksas, kuid Filipiinidelt Eestisse polnudki nii kerge pääseda, eriti kui sul pole raha ega dokumente. Ravitsejate juures elades ta neid ei vajanud.

Kuid omal ajal oli ta jГµudnud samamoodi varustatult Eestist Ameerikasse ja hiljem sealt Filipiinidele. Tollal isegi halvemini varustatult, sest nГјГјd oli ta Гјht-teist juba Гµppinud. Tollal aitas teda see taat.

Kuid ikkagi oli ta väga hilja peale jäänud – kolm päeva tagasi oli mees tähistanud oma neljakümne esimest sünnipäeva ja see oli halb, õnneks polnud veel midagi juhtunud. Vähemalt silmaga nähtavat.

Täna pealelõunal jõudis ta siia ja käis ära oma endise kodu juures. Naine elas ikka veel seal, tütart polnud ta kahjuks näinud. Homme uurib ta välja, kas too el