Назад к книге «Läbi räga» [Jüri V. Grauberg, Jüri V. Grauberg]

Läbi räga

JГјri V. Grauberg

Jaanus Bierbrauer pole veel Mallangi külakooli lõpetada jõudnud kui temast saab oma kodutalu noorperemees, sest vanemad vennad ei pea maaelust midagi. Haige ema ja loomad tahavad ju hooldamist ja piimaringid tegemist, mis sellest, et jõudu veel napib… Nii algabki ühe talust sirgunud noore mehe lugu, mis jõuab trioloogia jooksul tänapäevasündmusteni välja.

I peatГјkk

Jaanus Bierbrauer, veidi kongis ninaga blond poiss, tahtis hullumoodi kooli minna. Kui kaks vanemat venda, Ruudi ja Paul, omavahel kooliasjadest rääkisid, oli poiss alati kikkis kõrvul pealt kuulamas. Mis sellest, et vennad pahatihti heldelt võmmusid jagasid. Jaanus ei jõudnud ära oodata, millal see sügis lõpuks tuleb. Augustis pidi poiss saama seitsme aastaseks ja siis, kohe, järgmisel kuul sai kooli mina. Vähemalt niimoodi oli talle asja seletatud.

Koolikott ja kummikud osteti poisile poest juba kevadel ära. Kummikuid oli vaja sellepärast, et tee, mida mööda Jaanuse kodunt suure maantee peale sai, oli vihmaste ilmadega alalõpmata porine ja kevadise suurvee ajal kohati isegi sügava vee all. Nii sügava, et ainsaks edasipääsemise võimaluseks jäi teeäärne kiviaed mille sammaldunud kividest hari vaevu veest välja ulatus. Vanemad vennad olid Jaanusele mitmeid kordi üsna värvikirevalt rääkinud sellest, kuidas nemad olid kartmatult marssinud mööda kiviaeda, kahel pool lainetamas sügav ja jääkülm vesi. Kui sügav see vesi kevadeti ikkagi oli, seda Jaanus ei teadnud, kuid lootis selle koolis käima hakates välja uurida.

Ostetud koolikott oli presendist, pannalde ja nahast rihmadega. Eriti meeldisid Jaanusele pandlad, sest need olid niisugused, uhked ja läikivad. Kooliriided õmbles ema poisile valmis juba siis, kui porine kevadine lumi marjapõõsaste all viimaseid päevi mööda saatis. Pruuni pesusametit poes oli, ja ka ilusad, läikivad nööbid olid Bierbraueri Alicele rahakoti järgi. Kui ülikond ka samast riidest vöö sai, oli Jaanus kooliriiete üle väga uhke. Kaarel, Jaanuse isa, ostis talle poest halliruudulise sonimütsi. See oli poisile küll natukene suur, kuid ema pani mütsi serva vahele mitmekordse ajalehepaberi riba, ning müts jäi pähe pidama. Kooliraamatud sai Jaanus kätte juba augustikuu alguses ja ta sirvis neid ühtelugu lihtsalt niisama, uudishimust. Lugeda poiss ju veel ei osanud.

"KГјll sa koolis Гµpid!" lohutasid Jaanust vanemad Bierbrauerid.

Mitu korda võttis poiss riiulilt uued kooliraamatud, toppis koolikotti ja siis, koolikott seljas, ning uus soni peas, marssis uhkelt hooviväravast välja. Minna ei olnud tegelikult kuhugi, kuid hea oli seista maja taga oleval väikesel künkal, Liivatee mäel, ja kujutleda kuidas ta hakkab siit hommikuti, uus koolikott seljas, koos teiste lastega mööda liivast teed kooli minema

Vennad, Jaanusest erinevalt brünetid poisid, narrisid teda koolikotiga ringi käimise pärast, kuid hiljem tüdinesid ja jätsid noorema venna rahule. Neil oli muudki teha. Ruudi oli kevadel lõpetanud Mallangi koolis seitse klassi ja tahtis minna linna, tööstuskooli õppima. Tahtmine oli, isegi kasvu oli, sest Ruudi oli jässakas ning tugev poiss, kuid vanus ei andnud mõõtu välja ja nii pidi ta ühe aasta kodus ootama, et siis järgmisel aastal "truda" munder selga tõmmata. Paulil, kes oli oma vanemast vennast pikem, kuid haprama kehaga, tuli Mallangi koolis veel üks aasta pinki nühkida, ja siis oli ka tema vaba mees. Paul soovis samuti maalt ära minna ja linnas ametit õppida, sest kolhoos… Kolhoos oli koht kust iga vähegi mõtlev noor inimene püüdis esimesel võimalusel sääred teha. Külarahvas pidas Mallangi 7–kl. Kooli lõpetanud, kuid kolhoosi tööle jäänud lapsi saamatuteks ja laiskadeks. Niisugusteks kes ei taha ega viitsi parema elu, linnaelu peale saada.

Endise Korsani talu pesamunal, Rital, Гјmaral ja tumedapealisel tГјdrukutirtsul, oli kooli minekuni veel kaks aastat aega. Jaanus isegi uhkustas tema ees, et mida sina tita ka koolist tead!

VГµttis aega, mis vГµttis, k