PГµlvini elumeres
JГјri V. Grauberg
Jaanus Bierbraun õpib Tallinnas kutsekoolis elektrikuks. Kohanemine linnaeluga ja ühiselamukaaslastega ei lähe noormehel kergelt. Peale kooli lõpetamist arvatakse Jaanus nõukogude armee ridadesse. Kolm aastat möödus ruttu, kuid koolipõlvearmastus Tuuli ei jõudnud Jaanust ära oodata – läks teisele mehele. Sõjaväest naasnuna saab Jaanus tööd elektrikuna tehases. Kuna õhtuti ei ole ühiselamutuppa kiiret, läheb Jaanus sageli sõprade-töökaaslaste poolt läbi, kus on nii veini kui naisi…
JГјri V. Grauberg
PГµlvini elumeres
2007
I peatГјkk
Ühiselamu koridorist kostev võigas sireeniplärin ajas poisid liikvele. Üks võrumaa poiss pani teki all veel käraka peeru ja ütles:
„Und nägin, kõike nägin, kuid see mõnus peer jäi veel laskmata!”
„Ha-ha-haa!” naersid poisid, kes juba pooleldi riides, kes veel teki all.
„Mis sa siga haisutad? Õhk on niigi paks, viska või kirves õhku!” ütles peerulaskja voodinaaber vihaselt.
„Kohe läheme värsket õhku hingama!” lohutas see ja õigus tal oli – juba käsutatigi poisse välja võimlema.
Mõni minut hiljem võis näha kutsekooli hoovis poolpaljaid võimlemisharjutusi tegevaid õpilasi. Esimese aasta poisid – jobid, tegid enamasti püüdlikult harjutusi mida kasvataja ette näitas. Teise aasta poisid – järid, välja arvatud mõni üksik erand, viilisid nii, kuidas keegi oskas.
Lumisel Гµuel oli kГјlm ja poisid kippusid Гјhiselamusse tagasi. Г–ine voodisoojus oli veel paljudel ihus.
Grupikaaslastega trepist üles minnes kuulis Jaanus, kuidas järid ühiselamu koridoris karjusid:
„Kes täna sööma läheb, lüüakse maha!”
„Surm sellele jobile, kes täna sööma läheb!”
„Streik! Streik!!!”
Midagi taipamata läksid esimese aasta poisid tubadesse laiali ja hakkasid voodeid korrastama. Kordamööda käidi pesuruumis nägu pesemas, mõni ajas habet. Jaanusel habemeajamise muret veel ei olnud, olgugi, et mingisugune karvaudu nina all juba eluõigust nõudis.
Toas, kus elas Jaanus Bierbrauer, oli kodu veel üheksale poisile, kõik tulevased elektrikud, nagu temagi. Jaanus, keda ei saanud enam kuidagimoodi võrrelda selle poisikesega, kes kunagi koos Pauliga Valangu kooli esimesse klassi läks, oli nende aastate jooksul kõvasti muutunud. Tema lapselikult pehmed ja blondid juuksed olid aja jooksul muutunud kohvipruunideks, ning seisid nüüd traatsirgetena parajasti moes olevas siilisoengus. Poiss oli silmnähtavalt juurde võtnud ka pikkuses, mis nüüd ainult vähem kui paarikümne sentimeetriga kahest meetrist allapoole jäi. Õlgade laius oli küll veel poisikeselik ja seda rohkem torkas tema pikkus kohe silma. Kahelt poolt oma isalt päranduseks saadud kongis nina vaatasid arglik-uudistavalt maailma kaks terashalli, veidi pungis silma. Linnas oli seda, mis Jaanusele vaatamiseks ja uudistamiseks kõlbas, küllaga. Alates majadest, trammidest, poodidest ja lõpetades loendamatu arvu ilusate tüdrukutega.
Jaanus Гµppis teist kuud linnakutsekoolis ja ei kahetsenud oma valikut. Eriala meeldis talle, samuti uus koolimaja. Oma grupi poistega oli ta selle kahe kuu jooksul juba tuttavaks saanud, isegi mГµned sГµbrad olid talle tekkinud.
Elektrikute grupist oli mitu poissi kooli sisekorra eeskirjade rikkumise, või, kui otse öelda, siis pätitegemise pärast ukse taha visatud ja nii võeti täiendavalt õpilasi juurde, et ettenähtud õpilaste arv õppegrupis ikka täis saaks. Juurdetulija oli ka Jaanus. Kahe kuuga suutis ta õppimises teistele järele jõuda, vaatamata sellele, et alguses oli elektrotehnikaga kõvasti pusimist. Enamik toakaaslasi ei keelanud uustulnukale oma konspekte, ega ka täiendavaid selgitusi õpitava materjali kohta. Poisi arvestuste hinded, mis algul vaevalt kolmed olid, muutusid peagi neljadeks ja viiteks.
„Kui Jumbu Liiva koolist minu praegusi hindeid näeks, ei usuks ta vist oma silmi!” mõtles Bierbrauer oma hindeid vaadates.
„Poisid, varsti peaks sööma minema!” arvas üks toakaaslastest.
Nagu tellitud, lendas toauks lahti ja sisse vaju