Vaikne nurgake
Oskar Luts
None
Luts Oskar
Vaikne nurgake
Surmani tüdinenud kesklinna mürast ja tolmust, üürin endale toa märksa „tahapoole“, ühte hoovimajja, mille avaralt rõdult otsekohe võib astuda suurde, poolmetsikusse viljapuuaeda, kus mulle on lubatud jalutada niipalju kui süda soovib. Pool-saksa perekond, kuhu satun ja kuhu ühtlasi jään kostiliseks, koosneb kolmest isikust; pereema on täisverd balti sakslanna, isa – sakslusse kalduv eestlane, ja nende seitsmeteistkümneaastane tütar… nii, kuidas keegi asjaolude peale vaatab. Igatahes on Vestbergide koduseks keeleks laitmatu saksa keel, kuigi perekonna liikmete kodused k o m b e d pole kaugeltki ühtlased.
Võiks ütelda, et kogu see hoovi- või aiamaja terveni kuulub Vestbergidele, kui maja idapoolses otsas poleks veel kahte üksiktuba, kus elavad teised üürnikud; esimeses – poolpime saksa vanamutt Leise, teises – endine restoranikokk Zarubajev ühes naise ja kolmeaastase tütrega.
Uulitsaäärse maja suuremas osas elavad majaomanikud ise: kolm saksa vanapreilit ja nende saja-aastane tädi; vähemas, kahetoalises korteris asub endine mõisnik Lücke, kes praegu töötab peenmehaanika alal ja tihti käib kaevul, ees sinine tööpõll, nägu tahmane, juuksed sarvis nagu metshaldjal.
Minu väiksevõitu, aga kodune tuba on sisustatud keskmiselt – pole ses midagi luksuslikku, kuid ei puudu ka midagi vajalikust kraamist –, ainult väljavaade jätab veidi masendava mulje: otse akna all on puukuur, kuhu peale põletispuude on mahutatud palju vana koli ja kremplit. Pärast ma harjun sellega, aga esialgu küll kibedasti kadestan teist allüürnikku, härra Reini, noort riigiametnikku, kes elab eeskoja teisel poolel, päikesepaistelises toa keses – aken avarasse ilupõõsastega ja muruga kaetud hoovi.
On aprillikuu lõpp, kui ma oma vähese inventariga kolin Vestbergide juurde ja asun elama ülalnimetatud ruumi, mille, muuseas, juba esimesel päeval nimetan „farmiks“. Et mul korteriüür ja kostiraha on terve kuu eest tasutud, siis sobib jutt pererahva lõunalauas ülihästi. Peremees ise on raamatupidaja ning veel midagi kuskil tehases, tütar Heete õpib saksa gümnaasiumi eelviimases klassis, ja proua muidugi on see, kes ta on… töötab kodus. Ja on’s ses suures korteris vähe tööd, kui sul pole teenijatki? Ainult suuremail pesupäevil tuleb appi mõni vanaeit – see on kõik.
„Aga, vabandust, härra… härra Anderson,“ tõstab pereisa oma palja pea taldriku kohalt, „ma ei tea veel sedagi, kus te ise töötate?“
„Jah, kus ma töötan? Praegu õieti mitte kuskil. Aeg-ajalt teen veidi muusikat.“
„Muusikat?“ pöörab nüüd Heetegi minu poole oma roosa ninakese. „See ju on suurepärane!“
„See tähendab – kuidas?“ küsib härra Vestberg, pühkides oma tömbiks pügatud vurrukontse. „Mängite orkestris?“
„Jah, tavaliselt see on küll nii. Vahel annan tunde.“
„Missugusel mänguriistal, kui küsida tohin?“
„Viiulil.“
„Aga,“ imestleb pereproua, „ennist te ütlesite mulle, et õpite ülikoolis, studeerite?“
„Seda ma teen ka.“
Oo, siis ma ju olen päris mitmekülgne härra! Üliõpilane ja muusikamees ühtlasi! See on väga kiiduväärt nähe, kui noorel inimesel oma stuudiumi kõrval on huvi ka kunsti vastu. Siis ma ju võin peretütrega koos musitseerida, kui vahel juhtub aega olema. Nimelt mängib nende Heete juba päris kenakesti klaverit – viiendat või kuuendat aastat võtab tunde ühe väga ja väga tubli õpetaja juures.
See jutt paneb mind lausa kohkuma. – Küllap siis on Vestbergidel endilgi klaver majas! Küll võib inimene olla jahupea, et ta ennekõike ei küsi, kas on korteris säärane riist või ei ole! Vaata, kui nüüd seesama vistrikunäoline Heetekene hakkab siin klimberdama tundide kaupa – maitse siis veel rahu! „Siis teil endal muidugi ka on…?“ küsin aralt.
„Jaa, jaa,“ noogutab proua troostivalt, „enesestki mõista. Hea firma. Võite tarvitada igal ajal, peale öötundi