Monument
Enn Vetemaa
Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind. Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumisel olla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!" Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud. 1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda. […] Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta. „Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!” „Mind?” „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…” […]
Printsi metsas jalutades seadsin radadele silmuseid ja Tema Kõrguse veekogude kaldal lamades heitsin ma õngenöörid tiiki.
    (A. Dumas, „Kolm musketäri”)
I
Ma süütasin sigareti, toetasin pea mõnulevalt tugitooli korjule ja sulgesin korraks silmad. Mäletan, et ütlesin endale poolvaljult:
„Ja Jehoova on Jakobi enesele ära valitsenud ning tema üle teiste tõstnud. Kiidetud olgu Vägede Jehoova! Aamen?”
Suits maitses hästi, tegi isegi kergelt uimaseks, sest viimase paari tunni jooksul – seni kui siin peremehetsesid veel põrandapoonijad – surusin lapsiku jonnakusega sigaretihimu maha. Otsustasin, et esimesed mahvid oma uues korteris tõmban ma üksinda. Ja nii siis nüüd ongi.
Kustutasin põrandalambi. Valgusreklaami kuma värvis aknaeesriided kord veinpunaseks, siis jälle õunroheliseks. See oli nagu filmis. Lõpuks pole need värvid sellepärast veel halvemad, et nad praegu teenivad üpris ebapoeetilist eesmärki: manitsevad meid kergemeelseid, et hoidke ikka raha ilusti hoiukassas!
Otsekui tellimise peale hakkas läbi põranda kostma nõrka tantsumuusikat. Virvendasid klaveriakordide mahedad horisondid. Pisut laisk, pisut tülpinud saksofon kudrutas tuntud aeglast valssi uinuvast laguunist. Lae poole tõusvad suitsurõngad küütlesid poolhämaras piimjalt. Veinpunane… Õunroheline… Nautisin seda värvidemängu poolsuletud laugude vahelt ja mõnulesin nagu kass kamina paistel. Päris kahju kohe, et mu kauged esivanemad oma kanges inimesekskippumise tuhinas ei märganud kassi esivanemailt nurrulöömise kunsti ära õppida!
Jah, näib, et ma olen siiski juba midagi saavutanud. Eelvõistlus on lõpetatud, ja küllaltki heade tulemustega. Igatahes võin ma jalad välja sirutada ning deklameerida: hüvasti, internaaditudengi maailm lombakate raudvoodite naginaga, hüvasti, kõrbenud päevalilleõli lõhn, pesemisruumide ligased varbpõrandad ja hapukas kõledus! Hüvasti ka aspirandi kolme voodiga tuba ning odavad kartulisalatid!
Te kõik olite ju omamoodi armsad, ent eemalt, kullakesed, olete veel armsamad. Nüüd stardin ma „eluvõitluse meistrisarjas” ja mul on kadestamisväärsed stardipakud, sellised, et isegi mõelda võib neile taandreast.
Ma olen kolmekГјmneaastane. (Aga Гјle kahekГјmne viie te mulle ei paku!)
Ma olen diplomeeritud skulptor ning mul on lisaks veel kandidaadikraad arhitektuuri alal.
Ma olen kolm aastat partei liige.
Mu uus korter asub vastvalminud Kunstnike Majas.
Tänu taevale olen ma poissmees!
Ja lõpuks: ega ma selleks siia kolinud, et keni küütlevaid suitsurõngaid lae poole saata, – nende seinte vahel hakkan ma elama ja töötama! Ning – öelgem kenas ärkamisaegses stiilis: küllap jõuavad siia ka kallid külalised AU ja KUULSUS!
Nojah, see „eluvõitluse meistrisari” ja need „kallid külalised” kõlavad ikka tobedalt küll, aga kui se