Munad Hiina moodi

Enn Vetemaa

[…] Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle. Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes. […]

1

Täna oli hea päev, kirjutan ma oma pruuni kaustikusse.

Täna oli hea päev – mind ei tulnud keegi vaatama. Pärastlõunal sain teada, et Agnes on läinud sünnitama; ma arvasin seda juba ise ka, sest muidu ei jäta ta ühtki külaskäigupäeva vahele. Sünnitamine on raske töö, ja enne kahte nädalat ma loodetavasti oma naist ei näe.

Teisipäeval oli Agnes siin ligemale kolm tundi. Ta kõht oli tohutu, ta hingeldas ja higistas ning ta ilusad tumedad juuksed, mida ma veel kolmveerand aastat tagasi oma randmete ümber armastasin põimida, olid sirged ja rasvased. Me istusime pargis haavapuu all, see lõhnas hapukalt ja tuletas mulle kogu aeg mu vähki meelde; ka sügeles mul millegipärast kubemekohalt ja ma ei saanud end möödajalutajate silme all kratsida. Kõige selle juures pidin ma vahetpidamata lobisema ja kontrollima oma nägu, et see Agnese meele järgi oleks.

Jah, Agnes higistas tugevasti ja ma märkasin, et ta rinnanibud on õige suureks paisunud – läbi niiske ja pingul pluusi hakkas see kohe silma. Agnes püüdis mu pilgu kinni ja sosistas usaldavalt, et kui ta neid pigistab, siis tuleb niisugust piimasegust vett… „Poisil toit valmis,” ütles ta uhkelt ja häbelikult korraga ning tahtis teada, kas ma sellega rahul olen.

Mul oli piinlik, sest Jaanika, kes just mööda jalutas, vaatas meid, ja ma ütlesin, et olen küll rahul, lisasin, et on väga hea, kui sa tead, et sinust ikka midagi siia ilma järele jääb. Agnesele minu vastus meeldis, kuid ta pidi kohe mind veenma hakkama, et surmast ma ei tohi mitte mõeldagi, seda enam et ma aina parem välja nägevat. Jäin siis sellega nõusse.

Pärast väikest pausi rääkis Agnes, et nad mind varsti juba kahekesi vaatama tulevad. Seda „kahekesi” lausudes oli ta mõnevõrra pühaliku näoga – niisugust pühalikkust võib vist madonnalikkuseks nimetada – , ja ma tundsin end järsku kuidagi kõrvaletõrjutuna. Kui naised midagi seesugust ütlevad ja seejuures sind niiviisi vaatavad, siis vist ei jäägi mehel muud üle; madonnapilgu all on mees õhk, madonnade silmad on vanadel piltidelgi suunatud sinna, kus paralleelsirged kokku saavad, ja nende hoiakus on midagi nii mehekauget, et võib tõesti uskuma jääda pühast vaimust rasedaks saamise võimalusse. Ka Agnes vaatas üle minu pea, ja tema pilgust hakkas mul kuidagi nagu vilu.

Täna oli tõesti hea päev. Ma oksendasin ainult ühe korra, õhtul aga käisin pargis jalutamas. Läksin päris aia lõppu – sinna, kus on paar köögivilja-peenart ja kompostihunnik priske kõrvitsaga.

Istusin kolmveerand tundi vanal naelakastil ja kuulasin õhu hääli. Kompostihunniku muld oli niiskelt, rammusalt, täisvereliselt must ja lõhnas vängelt – see tegi mind veidi uimaseks. Mulla lõhn on hea. On inimesi, kes eelistaksid krematsiooni; mina nende hulka ei kuulu. Põletamine on nagu millestki kõrvalehoidumine, ja pealegi jõutakse tuha indiferentsuseni alles pärast prae kõiki vaheastmeid.

Naelakastil istudes tulid mulle huvitavad mõtted. Ma vaatasin kompostihunnikul laiutavat kõrvitsat ning leidsin, et temaski on nagu seda madonnalikku või matroonlikku rahu. Soliidselt kollane ja stoiline oli ta – miski polnud tema asi. Kompostihunnikul kasvas veel tulikapuhmas, kuid millegipärast oli ta sellel rikkalikul söötmel hoopis kängu jäänud. Võib-olla olid selles süüdi rotid, kes siin paremate palade pärast võideldes ta juuri olid vigastanud. Tulika õied