Northangeri klooster

Jane Austen

Peategelane Catherine Morland oli lapsena mittemidagiütleva välimusega poisilik tüdruk. Seitsmeteistkümneaastasena satub ta Bathi, kus tal tuleb hakkama saada kõigi ohtude ja raskustega, mida elu selles linnas kaasa toob. Lisaks veel peene seltskonna kapriisid – ta kohtab mrs. Allenit, koketset Isabellat ning jultunud John Thorpe'i. Küllakutse Northangeri kloostrisse toob endaga kaasa seikluse, ehkki mitte sellise, nagu neiu ootas. Kuigi ta süüdistab alusetult pahatahtlikku kindral Tilneyt kuriteos, ei eksi neiu siiski mehe loomuses. Ebaromantilise kangelase Henry Tilney abiga saab Catherine viimaks täiskasvanuks ja õpib iseennast paremini tundma.

JANE AUSTEN

„NORTHANGERI KLOOSTER”

JANE AUSTENIT (1775-1817) on tema kuut lõpetatud romaani silmas pidades sageli nimetatud inglise suurimaks naissoost romaanikirjanikuks. Tema teoseid, mis paistavad iseäranis silma seltskonnaelu säravalt humoorikate kirjeldustega ning inimsuhete tõepärase kujutamisega, loetakse tänapäeval sama hea meelega kui autori eluajalgi.

Jane Austen sündis 16. detsembril 1775. aastal Steventonis, Hampshire’s, maapastori seitsmenda lapsena. Tema isa, reverend George Austen, oli intelligentne ning tundliku loomuga mees, kes julgustas igati Jane’i lugema. Tütarlaps tutvus juba lapseeas Henry Fieldingu, Sir Walter Scotti, Richardsoni, Frances Burney ja luuletaja George Crabbe’i teostega. Jane Austeni esimeste kirjanduslike katsetuste seast võib leida populaarsete romaanide paroodiaid. Kui tema isa 1801. aastal pensionile läks, kolis perekond Bathi, mida kirjanik hiljem kujutas oma romaanis „Northangeri klooster” (ilmus postuumselt 1818. aastal). Pärast pereisa surma 1805. aastal koliti esmalt Southamptonisse ja siis, 1809. aastal Chawtoni Hampshire’s, kus Jane Austen kirjutas oma kolm viimast romaani: „Mansfield Park” (1814), „Emma” (1816) ja „Veenmine” (avaldatud samuti postuumselt 1818. aastal). Ehkki oma ülejäänud romaanid oli ta kirjutanud palju varem, ilmus „Mõistus ja tunded” alles 1811. aastal. „Uhkuses ja eelarvamuses”, mis sellele 1813. aastal järgnes, kohtame Jane Austeni enda lemmikkangelannat Elizabeth Bennetit.

Jane Austen elas märkimisväärselt sündmustevaest elu, ümbritsetuna elavaloomulisest ja armastavast perekonnast, ning oli täielikult pühendunud kirjutamisele ja majapidamistöödele. Tal oli siiski mitmeid austajaid ning ühe abieluettepaneku võttis Jane Austen koguni vastu – vaid selleks, et järgmisel hommikul meelt muuta. Jane Austeni omamoodi täiuslik elu kajastub sageli tema romaanides, mis näivad kujutavat maailma miniatuuris: nende tegelasteks on vaesunud vaimulike perekonnad, vallalised maa-aadlikud, rumalad snoobid ning abikaasajahil olevad naised. Sir Walter Scott kiitis Jane Austenit „ebatavalise oskuse eest muuta tavalised, igapäevased asjad ja tegelaskujud huvitavaks”, Somerset Maugham aga väitis, et Austenil on „romaanikirjaniku kõige tähtsam anne” – oskus lugeja huvi üleval hoida. Jane Austen suri 1817. aastal.

„Northangeri klooster”, mida üldisel peetakse Austeni esimeseks märkimisväärseks teoseks, müüdi ühele kirjastusele 1803. aastal. Kui aga romaan ka 1816. aastaks ei olnud ilmunud, ostis autor oma käsikirja tagasi niisama „kuningliku” summa eest, mis ta kolmteist aastat tagasi oli saanud – kümne naela eest. Romaan ilmus viimaks postuumselt koos „Veenmisega” 1818. aastal, lisaks veel Jane Austeni venna Henry kirjutatud lühike elulookirjeldus.

I PEATГњKK

LAPSEPÕLVES ei viidanud miski sellele, et Catherine Morlandist võiks saada kangelanna. Kõik oli tema vastu: nii tema seisus, isa ja ema iseloom kui ka tema enda isiksus ja meelelaad. Catherine’i isa oli vaimulik, ent mitte kõrvaletõugatud või vaene, vaid hoopis väga austusväärne mees – hoolimata sellest, et tema nimi oli Richard – ning ilusaks ei saanud teda kunagi nimetada. Lisaks kahele heale benefiitsile oli tal ka märkimisväärne isiklik sissetulek ja ta ei ilmutanud vähimatki soovi oma tütrei