Isale

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski esseistlikus raamatus "Isale" on kaks poolust. Ühelt poolt püüab ta avastada oma Poola päritolu isa elu ja suguvõsa ning taastada isa kunagiste tuttavate mälestuste abil tema elu Tartus enne Venemaale vangilaagrisse saatmist. Teiselt poolt on raamat pöördumine isa poole, keda ta õieti ei mäletagi. Kaplinski kirjeldab isale oma elatud elu, arusaamist maailmast ja suhteid lähedastega.

Jaan Kaplinski

Isale

Eks mina, nagu kõik kirjanikud, olen kirjutanud väga palju endast. Ja nagu kõik kirjanikud, olen mängind endaga ja lugejaga peitust – ühtaegu näidanud ja varjanud ennast. Aga see on paratamatus. Kabalistid on seda mõistnud ammu enne kirjandus- ja kunstiteadlasi. Moshe Cordovero kirjutas, et iga loomine, ka jumalik loomine on ühtaegu enda avaldamine ja enda varjamine. Maailma luues ilmutab Jumal end ja ühtaegu varjab end looriga. Jumalik maailm on loor Jumala palge ees. Nii on ka teosed loor kirjaniku palge ees. Millest sageli ei näe läbi lugejad, uurijad ega lõpuks ka kirjanik ise. Kirjanik on ju iseenda esimene lugeja ja sageli jääb ta ka esimesena uskuma oma kirjutatut, eriti kui see on hästi kirjutatud. Tema enda meelest muidugi.

Ma olen kaua mõelnud ja kahelnud, kas ja kuidas sulle kirjutada. Kirjutada ühele kõige lähedasemale inimesele, keda ma ometi teadlikus elus pole kohanudki. Kirjutada inimesele, kes on pärit ajast ja kultuurist, mis mulle on võõras. Kirjutada surnule teise maailma, millesse ma tegelikult üldse ei usu, pole vist kunagi uskunud. Miks siis see mõte mind juba mitu aastat kiusab ja isegi segab kirjutada seda, mida olen kavatsenud, alustanud ja mida see kiusav mõte ei lase mul lõpetada? Näiteks romaani ühe Tartu tudengi jumala-, armastuse- ja õpetajaotsingutest, mis ei taha ega taha edeneda. Vist sellepärast, et mul on raske kirjeldada sündmusi, tunnen, kuidas pean end selleks sundima. Ning ikka ja jälle kirjutan midagi muud – jutte, mõtisklusi, traktaadikesi. Ja nüüd tunnen, et vaim on valmis, nüüd ei saa sinule kirjutamata jätta. Kuigi tean, et see pikk kiri ei jõua sinuni, et sind ei ole, et see kirjutamine on puhas konventsioon. Aga nii on kõik kirjandus. Kirjandus ongi ju kirjad, haruharva konkreetsele, enamasti kujuteldavale adressaadile. Ka sina oled minu kujuteldav adressaat, inimene, kellest ma tegelikult suurt midagi ei tea, keda ma üldse ei tunne. Nagu kirjanikule enamasti ikka tema lugejad. Kirjanik ei tea, kellele ta täpselt kirjutab. Vähemalt luuletaja kirjutab lootuses, et see aitab tal leida omasuguseid inimesi, kes on kuskil ilmalaanes laiali, kuid ometi olemas või tulemas.

Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellega, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata.

Mul on Puškiniga üht-teist ühist, näiteks see, et suudan kõige paremini kirjatööd teha sügisel, hilissügisel, kui loodus suikuma jääb, endasse tõmbub ja mind enam nii enda liikumiste, lõhnade ja rütmidega kaasa ei meelita. Kuigi ka suvel olen kirjutanud, eriti suveõhtutel, lõppenud päevatoimetuste ja saabuva öörahu vahel, kui tuul vakatab, pilved vajuvad läänetaevasse, värvid tuhmuvad ja lindude ning putukate hääled selgemini kostma hakkavad. Aga sügis ongi omamoodi looduse õhtu, rahunemise, vaikimise aeg, kus vaimul-mõttel on rohkem ruumi. Nüüd sügisel see mõte tuligi – kirjutada sinule, kirjutada raamat – ja tunne, et ma suudan selle ka lõpule viia.

Et mul on saatusekaaslasi, sain ma vist esimest korda aru Гјhel jГµulupuul. See jГµulupuu oli lastele, kelle isad olid Г¤ra, langenud sГµjas, vangis, maapaos vГµi kadunud, ja selle oli korraldanud Tartu arst Klavdija BeЕѕanitskaja. JГµulupuu oli suures ruumis, arvan praegug