Väljatõugatu

Daniel Höra

Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu. Proovige seda ette kujutada – kiiremini kui silmapilgutus oled sa pildilt kadunud. Ma polnud siiski päriselt surnud – laipa polnud. Ma surin teistsugust surma … Robert ei tea enam, mida teha. Pärast seda, kui keegi on kasutanud tema mobiili ja postitanud tema nime alt internetti siivutu pildi klassikaaslastest, põlgab teda terve klass ja ka parimad sõbrad pööravad talle selja. Tal ei õnnestu kuidagi oma süütust tõestada, sest keegi ei usu teda, ka vanemad ega politsei mitte. Asi väljub kiiresti kontrolli alt ja põhjustab vägivalla- ja vihkamislaine, millega Robertil on üha raskem toime tulla. Samast sarjast: Ulrieke Ruwisch „Laigid on kogu su elu“

Höra Daniel

Väljatõugatu

Amanda Toddile, keda kuude kaupa kiusati ja kes 15-aastasena endalt elu vГµttis.

Daniel Höra on sündinud 1965. aastal. Pärast kooli lõpetamist töötas ta tehase konveieriliinil, mööblivedajana, hooldajana vanadekodus, taksojuhina ja telesaadete toimetajana. Tema noorsooraamatute debüüt „Gedisst“ („Põlatud“) sai kriitikutelt palju kiita ja „Braune Erde“ („Pruun muld“) võitis hulgaliselt auhindu ning lisati 2012. aastal Saksa Raamatukaubanduse Börsi-ühingu poolt 100 parima laste- ja noorteraamatu nimekirja. Daniel Höra elab ja töötab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.

(1.)

Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu.

Proovige seda ette kujutada – kiiremini kui silmapilgutus oled sa pildilt kadunud.

Ma ei olnud siiski päriselt surnud – laipa polnud. Ma surin teistsugust surma, mis on tegelikult sama lõplik: niinimetatud kaasinimesed arvasid mu ootamatult enda hulgast välja. Tehtud, korras ja sinnapaika jäetud. Mitte keegi ei tahtnud minuga enam tegemist teha või end minuga koos kusagil näidata. Minust sai varjutaoline olend ja see on üsna lähedal surnud olemisele.

Ja ometigi oli kõik alanud üsna rahulikult. Ühe peo ajal veidi enne suvevaheaega. Meie klass oli pannud kinni ühe kohviku, kooli lähedal Oranienstrassel asuva Irre.

Kreuzbergi tänavad olid sel ajal inimesi täis. Kõnniteedel liikus hordidena turiste ja kohalikke. Linnaäärde oli püsti pandud ajutisi lette ja putkasid. Kreuzberg oli minu kodu, siin olin ma üles kasvanud. Tundsin iga tänavat ja iga maja ja tervet hulka inimesi. Kreuzberg oli küla, kuid samal ajal ka maailma keskpunkt. Iial ei oleks ma siit lahkuda tahtnud.

„Hei, lehtsaba, stopp!“ hüüdis keegi minu selja taga ja ma pöörasin end aeglaselt ringi. Minu suunas sööstis ähvardavalt kätega vehkiv poiss BMXil. Tõstsin rusikas käe. Turistid heitsid silmanurgast meie poole kohkunud pilke, oodates ilmselt, et iga hetk läheb veriseks kakluseks.

BMXi-tüüp pidurdas otse mu ees. Seisime teineteise vastas nagu mõnes kauboifilmis ja jõllitasime üksteisele otsa. Siis ei saanud ma teisiti, kui pidin muigama ja BMXi-tüüp tegi sama. Kallistasime ja teesklesime, nagu ei oleks me teineteist terve igaviku näinud. Sedalaadi etendusi korraldasime mina ja mu parim sõber Bix päris tihti. Tegelikult oli Bixi nimi Titus, aga ühel kanepisuitsu tõmbamise hetkel oli Peppy pannud talle selle hüüdnime, nimelt Bixi ratta järgi. Ja oma pärisnime Bix tegelikult vihkas ka. „Ma olen Rooma keiser ja te peate mind kummardama,“ ütles ta alati, kui keegi teda Tituseks oli nimetanud.

Ronisin Bixi ratta tagumistele peekidele, hoidsin tema õlgadest kinni ja me kihutasime minema. Irre ees seisid juba mõned meie klassikaaslased. Hüüdsime Peppyle, Gaspardile ja mõlemale Oktayle – Nuraile ning Mehmedile – tere.

„No lõpuks ometi, te pasakotid!“ lõugas Peppy ja irvitas laialt. „Püsige lainel, enam pole pikalt jäänud.“ Peppy oli juba üsna lõbusas tujus ning loksutas käes rohelise vedelikuga täidetud klaasi. Röga, niimoodi nimetasime me toda jooki, mis koosnes viinast ning rohelisest limonaadipulbrist. Irre oli meie