Kadunud. Ravenite triloogia I raamat
Jasmine Cresswell
25 aastat etendas multimiljonärist ärimees Ron Raven kahele äärmiselt erinevale leibkonnale armastavat abikaasat ja isa. Kui mees aga kadus, tuli ta pettus ilmsiks. Mõlemad perekonnad murdsid pead mitmete küsimuste üle, aga ainus inimene, kes oleks osanud neile vastata, oli… KADUNUD
Jasmine Cresswell
Missing
2007
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Ester Saaret
Korrektor Inna Viires
В© 2007 by Jasmine Cresswell
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10050
ISBN (PDF) 978-9949-455-48-5
ISBN (ePUB) 978-9949-84-348-0
Kirjastuse ERSEN kГµiki e-raamatuid vГµite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Tänusõnad
Kirjanik tänab kaastöö eest nelja sõltumatut autorit:
Diane Mott Davidsoni, Constance Lauxi,
Emilie Richardsi ja Karen Youngi.
Maggie Osborne’ile, kes tuli välja mõttega, et Ron Raven võiks olla kahenaisepidaja, ja harukordsele toimetajale Marsha Zinbergile, kes seda lugu on alati armastanud.
Proloog
8. juuni, 2004. Fairfax, Georgia
Adam Fairfax tuli kirjutuslaua tagant välja ning tervitas õemeest naeratuse, südamliku käepigistuse ja sõbraliku õlalepatsutusega. „Ron, mul on hea meel sind näha. Kuidas reis läks?”
„Ükskord ometi polnud ühtki probleemi, aga tõtt-öelda olen liiga palju reisinud ja hakkan vanaks jääma.” Ron Raven patsutas nooremat meest seljale ja surus tolle kätt. „Kurat võtaks, sina aga oled paremas vormis kui iial enne, Adam. Kas osaled ikka veel maratonidel?”
„Praegu ainult poolmaratonidel. Pikemateks jooksudeks pole mul aega treenida. Aga kurta ma vist ei või. Sinu omaga võrreldes on minu töögraafik nagu jalutuskäik pargis. Iga kord, kui Avery või Pauliga räägin, teatavad nad, et oled parajasti lennukis või just maabumas.”
Ron ohkas. „Mulle tundub samamoodi ning lennukiga reisimine pole enam kindlasti nii lõbus kui vanasti. Kõigist nendest turvaväravatest sokkideväel läbi kõmpimine on sama nauditav tegevus kui vaadata hallituse kasvamist vannitoa seinal.”
Adam sirutas käe kirjutuslaua ülemise sahtli poole ja võttis sealt eelmisel nädalal valminud laenulepingu, millel puudus ainult õemehe allkiri. „Arvata võib, et see stressi tekitab, isegi kui tead siseringi nippe, mis protseduuri veidi lihtsustavad.”
„Sul on õigus – see on vägagi stressirikas. Mu vererõhk on laes.” Roni nägu tõmbus hetkeks pilve, kuid siis hakkas mees itsitama. „Sinu õde on aga hoopis midagi muud. Ta on inglinäoga türann. Avery on otsustanud mind tervena hoida, isegi kui me mõlemad seda üritades sureme. Tema sõnutsi elan saja-aastaseks, kui söön palju kala ning tervislikke lehtköögivilju. Aga põrgu päralt, miks ma peaksin nii vanaks elada tahtma?”
Adam naeris kaastundlikult. „Aga Avery ei võta sind muidugi kuulda.”
„Loomulikult mitte. Ta jätkab mulle neetud spinati ja lõhe serveerimist. Kolesteroolitaseme normishoidmine on tema suurim kinnisidee. Ma ei üllatuks, kui teataksid mulle, et kogu selle lõhekoguse juures, mida Avery mind sööma on sundinud, on mu nahk oranži tooni omandanud.”
„Selline mu õde kord juba on.” Adam viipas, et Ron istuks. „Lõunaosariiklase sarmi taga on ta täpselt samasugune nagu ta ema – kangekaelne nagu muu