Ei mingeid illusioone
Diane Lovel
Mis ühist saab olla esmapilgul nii erinevatel naistel? Blanche Marchem on imeline kaunitar, laitmatu reputatsiooniga seltskonnadaam, Trischa Wells aga tasane ja väärikas abikaasa, eeskujulik koduperenaine. Kuid selgub, et juhuslikult tutvunud naisi ühendab siiski miski. Kumbki pole nii õnnelik, nagu kõrvalseisjaile tundub. Ja siis otsustavad Blanche ja Trischa oma elu muuta…
Diane Lovel
Ei mingeid illusioone
1.В peatГјkk
TRISCHA ASTUS TUPPA ja vaatas magavat meest naeratades. Oh, kui nägus ta on! Nii armas! Nii nunnu! Praegu sarnaneb ta nii väga väikesele lapsele.
Laps… Jääksin ma ometi kiiremini sedapsi. Ja sünnitaksin poja. Siis oleks mul kaks ühesugust meesterahvast, armast ja oma. Ja ma saaksin nende eest hoolitseda.
“Trischa, sa vaatad mind jälle!” pomises Peter silmi avamata.
“Anna andeks!”
Ta pööras kohe pilgu ära.
“Ma unustasin, et ärkad, kui ma sind imetlen.”
Mees naeratas ja keeras end teisele küljele, masseerides silmalauge – ta silmad hakkasid ereda valguse tõttu alati valutama.
“Tegelikult ma ei maganud enam,” lausus ta, haigutas ja küsis:
“Kas käisid kusagil?”
“Jah.”
Trischa nõjatus väsinult uksepiidale. Hommikul oli ta juba nii palju ringi jooksnud, et püsis vaevu jalul.
“Ostsin nädalaks toidu ära, käisin autoteeninduses mootorit kontrollimas – see koliseb millegipärast, siis viisin sinu ema juurde meie riided, mida me enam ei kanna. Ta annab need kehval järjel inimestele.”
“Lõpeta!” ütles Peter. “Mul on juba piinlik. Mina siin magan, sina aga lased ringi nagu orav rattas.”
Trischa läks mehe juurde ja istus voodile. Ta silitas Peteri siledat, ühegi karvata rinda ja naeratas õrnalt.
“Jäta, kallis! Sina väsid oma töö juures. Mul ei ole sugugi raske kodus askeldada. Sina töötad ju minust märksa rohkem.”
Peter ei hakanud vastu vaidlema. Ta võttis naise käe ja suudles iga näppu.
“Sa oled mul üks kullatükk, kallis!” lausus ta tundeliselt. “Kas keedad kohvi?”
Naine hakkas naerma ja sasis mehe juukseid.
Trischa arvas, et tal on mehega tohutult vedanud. Ta on kõige ilusam, kõige targem, kõige… Ühesõnaga – parim. Tema sõbrannad, kellega ta viimasel ajal aina vähem suhtles, kadestasid teda hullupööra. Madlene ei rääkinud temaga sõnagi pärast seda, kui ta oli kiidelnud, et olid mehega nädalavahetuse mere ääres veetnud. Samas võis Madlene’i mõista: ta on kolmekümne kuue aastane ja oma veetlevale välimusele vaatamata ikka veel üksik.
Aga Peter on tõepoolest täiuslik!
Trischa suundus kööki, puistas kohvimasinasse peotäie teri, jahvatas need ära ja keetis mehe lemmikjooki. Peter ei alustanud kunagi päeva tassikese kange aromaatse kohvita.
“Kas koorega?” küsis Trischa, kui mees uksele ilmus.
Ta teadis suurepäraselt, et kohvikoort lisab Peter vaid pühapäeviti – tal oli selline kummaline komme –, aga argipäeviti joob ta kohvi vaid lusikatäie suhkruga. Kuid Trischa esitas ikka ja jälle ühe ja sama küsimuse, järgides samuti omapärast hommikust rituaali.
“Ei, kallis,” vastas Peter nagu alati, võttes laua taga istet. “Mis meil siis täna hommikuks on?”
“Röstsaiad koorevõi ja džemmiga, omlett rohelise salati ja juustuga ning sinu lemmik šokolaadivaht.”
“Täiesti kasutu ja kaloririkas toit,” konstateeris Peter rahulolevalt käsi hõõrudes. “Just see, mida enne väsitavat tööpäeva vaja.”
Trischa asetas mehe ette taldriku omletiga ja andis ta pealaele matsuva musi. Seejärel istus tema kõrvale ja, toetanud lõua kätele, vaatas meest armunud pilguga.
“Ära aja mind kimbatusse,” palus Peter muiates. “Ma tunnen end ebamugavalt.”
“Sa oled nii nunnu!” lausus naine õnnelikult ohates. “Sa ju tead, et ma jumaldan sind?”
“Loomulikult tean,” Peter saatis naisele õhusuudluse. “Sest ma olen ju täiuslik.”
Trischa hakkas naerma. Talle meeldis pereelu, mis voolas aegamisi nagu rah