Назад к книге «Legendi lävel» [Carrie Croft]

Legendi lävel

Carrie Croft

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.

Carrie Croft

Legendi lävel

1.В peatГјkk

KELL POLNUD VEEL kuuski hommikul ning vaevu oli taevas hahetama löönud, kui Roberta Raini niigi lühike uni oli julmalt rikutud. Mingil kummalisel kombel oli tuppa sattunud kärbes. Ja kõige järgi otsustades üsna suur. Siiani ei olnud ta endast elumärki andnud, kuid nüüd hakkas ta valjusti ja tüütult pirisema ning akna ja voodi vahet lendama. Kõige rohkem meeldis talle ilmselt võimalus jalutada mööda Berty nägu ja käsi, tehes seda nii, et see väga närvi ajas.

Alguses püüdis Berty sellega leppida. Tõusta ta ei tahtnud, sest see oleks une peletanud. Väsinud tõrjumisest, kattis ta pea tekiga. Kuid lämbe olek ei lubanud magama jääda ja lärmaka putuka sumin kostis ikkagi läbi – majas ja akende taga oli väga vaikne ja seetõttu sarnanes iga heli äikesemürinale. Isegi vere kohin meelekohtades.

“Kust sa mulle küll karistuseks tulid?” pomises ta.

Ärritunult lükkas Berty teki eemale. Eile oli olnud raske päev ja ta heitis hilja magama. Aga nüüd – mis uni see enam on?

Nagu oligi oodata, vaikis häirija kohe, sest ta ei saanud aru, kust see bassikõlaline sumin oli kostnud. Berty vaatas jälle kella – mõelda vaid, kui palju see tiivuline tüütus tema uneaega oli röövinud – terve tunni!

Berty ohkas ja sirutas käe põrandalambi lüliti poole. Kärbes lendas valguse peale kohe kohale ja seega saabus suurepärane võimalus talle kätte maksta. Kuid ootamatult kostis telefonihelin.

Jumal kГјll, kes see veel on?

Ta sirutas käe päitsis oleva telefoni poole. Võttis toru, kuid nii õnnetult, et see kukkus hargile tagasi.

No nii, nüüd mõtle ja mõistata, kes mulle keset ööd helistada võis, vihastas Berty enda peale.

Mis siis, kui see oli ema või isa? Järsku on pisikese Yvonne’iga midagi juhtunud? Sellest on juba pool aastat, kui suur hulk asjatoimetusi talle kaela sadas ja ta oma kolmeaastase tütre vanemate juurde pidi jätma. Kuigi Berty oli eile õhtul tema peenikest armsat häälekest kuulnud, tundus talle, et ta on juba hakanud unustama, kuidas tütar välja näeb. Isegi läbi astuda pole aega. Kah mul ema…

Kohe tekkis enda õigustamiseks palju mõtteid – olen ju praegu end täielikult tööle pühendanud, et meil kõigil hiljem parem oleks! Saan kõigi asjadega hakkama. Tuleb vaid kannatada!

Mis siis ikka, tuleb vanematele helistada. Aga kui need polnud nemad? Nad magavad rahulikult, aga mina äratan nad üles. Vähe sellest, panen veel ka muretsema. Ei, parem mitte.

Telefon vaikis.

Berty võttis mõttes läbi kõik variandid. Loomulikult võis ka nii olla, et keegi eksis numbriga. Aga kui mitte? Mis siis, kui helistas professor Wansberg? Kuid eile vist sai põhitöö valmis ja mingeid erilisi asju tänaseks ette näha ei olnud.

Kõigele lisaks oli mul niigi plaanis täna varem tööle minna.

Aga kui see oli Dexter… ja ta tahtis vabandust paluda? See on küll vähe tõenäoline, aga siiski? Äkki peaksin ma sel juhul ise helistama? Aga kui rumalasse olukorda ma satun, kui Dexteril pole isegi mõttes olnud end süüdi tunnistada?

Seda, kuidas Dexter, tema sõber ja töökaaslane, ta faktiliselt löögi alla pani, ei suutnud Berty häbita meenutada. Nädal tagasi pidi ta konverentsil ettekande tegema, kuid ootamatult selgus, et informatsioon, mille Dexter nii suuremeelselt talle oli andnud, oli saadud lihtsalt endistelt kolleegidelt Princetoni ülikoolist. Ainult tänu imele sai Berty sellest teada enne, kui oleks oma ettekande kõigile kuulamiseks esitanud.

Koridoris oli ta kokku pГµrganud Patrick Ramseyga, endise Гјlikoolikaaslasega, kes nГјГјd Princetonis tГ¶Г