Mona Lisa abielu

Dante Gabriel Rossetti

Neis rõhutatud romantilistes lugudes, mille teemad lähtuvad eelkõige müstilisest keskajast, võib leida saatuslikke naisi, nõiduskütkes vaevlevaid armastajaid, kummalisi haigusi, salapäraseid sündmusi ja endeid. Eelrafaeliitide kirjanduslik rühmitus kujunes justkui vastukaaluks 19. sajandi Inglismaad haaranud tööstusrevolutsioonile ja ärilisele pragmaatilisusele.

Dante Gabriel Rossetti

Mona Lisa abielu

ALGERNON CHARLES SWINBURNE

Mona Lisa abielu

Kord elas Pisas neiu, kes kummalisel kombel armastas ühte noort meest, hoolimata sellest, et ta mehele eriti ei meeldinud, ehkki neiu oli väga ilus, õrn ja sihvakas; tema nimi oli Mona Lisa. Teda juhtus kosima üks rikas ja hea päritoluga mees. Ema rääkis neiuga ning ütles: „Sa näed nüüd, Lisa, et me oleme vaeseks jäänud ja keegi ei pea meist lugu; ka on minu käed töötegemiseks liiga nõrgad ja sinu silmadest pole mingit abi. Seepärast tooks töötamine meile üksnes häbi ja ei mingit kasu: kui sa selle mehega ei abiellu, suren ma ainuüksi kurvastusest.” Selle peale nuttis neiu kaua, nägu sülle kleidivoltidesse peidetud, nii et ohtrad pisarad tema põlvede vahelt väikestele värvilistele kingadele langesid. Lõpuks ütles ta, ikka veel ägedalt nuttes: „Oh, armas ema, Jumala tahe on suur ja kibe, ja valul on omadus naise üle võimust võtta, aga mees saab sellest üle ja heidab valu kõrvale. Tea nüüd, et ma teen, nagu sa käsid, ja kui ma suren, päästab Jumal mu kogu valust.” Seejärel karjatas ta paar korda, otsekui oleks sügav ahastus temasse lõikunud, ning jäi viivuks kägarasse lamama. Siis aga tõmbas ta jalad kõverasse, põimis käsivarred ümber põlvede ja tõi kuuldavale sügava ohke; tõusis voodilt, läks välja ning suundus rikka mehe maja ette. Mees avas ukse ja kui ta neiut nägi, langes ta lausa rõõmust maha ning suudles tema jalgu. Ning neiu ütles: „Ma tulin siia, mu härra, et teie naiseks saada, kui te seda tahate.” Selle peale mees hüüatas, tänas Jumalat ning suudles neiut põsele ja huultele. Nad läksid koos tuppa. Ning neiu ütles mehele: „Jumala abiga, mu härra, olen ma teile alati ustav ja hea kaasa ja vooruslik naine.” Mees vaatas talle otsa ning nägi, et ehkki neiu ilmes peegeldus segadus, oli see nii aus ja karske, et tema sõnade mõte võis üksnes süütu olla; mees rõõmustas ning suudles teda taas. Ning mehele nukralt otsa vaadates kordas neiu: „Kui see teile sobib, mu härra, siis ei tarvitse me enam kaua abiellumisega oodata.” Kuid sügav kurbus röövis neiult jõu ning ta tundis ennast nii halvasti, et ei mõelnudki eriti oma sõnadele, vaid üksnes sellele, kuidas oma valust kiiremini vabaneda. Igas muus suhtes oli ta süütu nagu lihtsameelne ja puhas hing kunagi. Kuna mees oli õilis ja lahke ning tabas süütuse ja ülluse kohe ära, tundis ta neiu hea tahte üle veelgi enam rõõmu ning väljendas seda sõnadega ja ilmega, nagu oskas. Ning neiu tuli koju tagasi ja rääkis oma otsusest emale, ema aga, vana ja patune naine, mõtles endamisi, et ehk oli tütre heasoovilikkuse äratanud kosilase ilu ja keha või olid tal suhted mõne teise mehega, mille üle ta nüüd häbi tundis. Kõik need oletused olid juhmid ja võhiklikud. Kuid väike neiu ei teadnud sellest kõigest midagi. Oma laulatuse eelõhtul valdas teda ääretu väsimus, ta tundis ennast halvasti ning ta keha kuumas. Ta tõmbas kerged riided selga, läks välja ja suundus maja juurde, kus elas mees, keda ta kogu südamest armastas; majas peeti lõbusat pidu. Kui ta seal väljas seisis, kostsid talle kõrvu vali muusika ja tantsivate naiste häbitu laul ja need panid ta pea tuikama ja valutama, otsekui oleks päike talle otse lagipähe lõõsanud. Ning neiu kummardus üle tee ääres oleva madala telliskivimüüri ja nuttis kibedasti. Aga majast kostsid vali lärm ja libude naer. Tund aega niiviisi seisnud, nutmisest väsinud, ajas neiu end sirgu, et ära minna. Kuid hingevalu tõttu ei kuulanud ta jalad sõna. Ning ta langes nuttes kivisillutisele ja suudles ust