Kättemaks. Ravenite triloogia III raamat
Jasmine Cresswell
Multimiljonärist ärimees Ron Raven etendas kakskümmend viis aastat armastavat abikaasat ja isa kahes väga erinevas leibkonnas. Kui aga Ron kadus, tuli tema pettus ilmsiks. Käes on tasumise tund. Politsei arvates maksis kahenaisepidajast…
Jasmine Cresswell
Payback
2007
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Ester Saaret
Korrektor Mari Mets
В© 2007 by Jasmine Cresswell
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10066
ISBN (PDF) 978-9949-455-64-5
ISBN (ePUB) 978-9949-84-367-1
Kirjastuse ERSEN kГµiki e-raamatuid vГµite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Alexandrile, kes jääb alatiseks mu südamesse
Esimene peatГјkk
3. oktoober 2007. Herdon, Virginia
Luke Savarini pistis suhu teise suutäie homaariravioole, veendumaks, et ei kiirustanud otsusega. Lastes maitsetel keelel seguneda, taipas mees, et tal oli algusest peale õigus olnud. Punega oli liialdatud ja ravioolidele kallatud kastmes oli liiga palju koort, mis varjutas kõik muud maitsed.
Luke’i õde Anna vaatas venna reageeringut ja naeratas virilalt. „Pole just kõige parem, eh? Minu vasikapraad on hea, kuid midagi erilist see pole. Kas tahad maitsta?”
„Usun sind selletagi.” Luke pani kahvli käest ja lükkas taldriku peaaegu puutumatult eemale. Kuna suurem osa mehe elust möödus toidu keskel, hoidus ta söömast kõike, mida ta täiel rinnal ei nautinud. Luke’i piht ja maitsenäsad olid talle selle eest tänulikud.
„Miks sa nii peale käisid, et me siia tuleksime, Annie? Tavaliselt pole sa teisejärgulise itaalia toidu fänn.”
„Selle restorani omanik on Bruno Savarini. Ta on meie nõbu või midagi sinnapoole. Bruno vanaisa ja meie vanavanaisa olid vennad.”
Luke lõi silmad lakke. Kui õele olid tähtsad ka kõige kaugemad ja hapramad sugupuu harud, siis Luke’il oli tegemist isegi oma kuue venna- ja õelapse nimede ja sünnipäevade meelespidamisega.
Mees vaatas mõttes üle ülipika Savarinide nõbude nimekirja. „Hüva, tegin, mis suutsin, kuid nõbu Brunole ma kohta ei leidnud.”
„Bruno on meie vanaonu Joe pojapoeg. Oled temaga igas teises pulmas kohtunud.”
Luke naeratas. „Võimalik, aga see on peaaegu sama, nagu poleks me kunagi teineteist näinud. Kas sa suudad meenutada mõnda Savarinide pulma, kus poleks kohal vähemalt kahtsada sugulast, kes sebivad ringi ja laulavad kõigest kõrist „O Sole Miot”?”
Anna naeratas vastu, tunnistades nii taktitundeliselt, et vennal on õigus: kõiki Savarinide klanni peretähtpäevi iseloomustas rõõmsameelne rahvamass. „Bruno sai eelmisel kuul kuuekümne viie aastaseks. Ta on lühike ja jässakas, pruunide silmade, oliivikarva jume…”
Luke naeris. „See kitsendab tõesti otsitavate ringi. Lühike, jässakas, pruunide silmadega. Minu arvates sobib selle kirjeldusega üheksakümmend protsenti Savarinide meessugulastest.”
Anna üritas näole karmi ilmet manada. „Tõsiasi, et oled meeter kaheksakümnesentimeetrine hallide silmadega ebard, ei anna sulle veel õigust nina püsti ajada. Tõin su siia põhjusel, et Bruno kavatseb pensionile jääda, niipea kui leiab restoranile ostja. Tal on äge artriit ja viimasel ajal käib ta restoranis harva. Sind üllataks, kui maitsev on toit nendel päevadel, kui ta