100 valitud novelli. 3. raamat

O. Henry

O. Henry kuueosalise 100 valitud novelli kogu kolmas raamat – läbilõige ühe Ameerika parima novellikirjutaja lühijuttudest. Autor kirjeldab ühesuguse meisterlikkusega nii elu eelmisel sajandivahetusel Rio Grandest lõunas kui ka nelja miljoni New Yorgi tavakodaniku käitumist ja mõttemaailma. Tema jutustusi iseloomustavad juhuste kokkusattumine, ootamatu lõpp, inimlik kaastunne ja peen huumor, mis tegid O. Henry novellid eelmisel sajandil nii populaarseks.

SEA EETIKA

LÄKSIN lõunasse suunduva rongi suitsetajate vagunisse ja leidsin eest Jefferson Petersi – ainsa mehe Wabashi jõest lääne pool, kellel on mõistust ning kes oskab üheaegselt kasutada nii cerebrum cerebellum’it[1 - Cerebrum cerebellum(ld. k.) – väikeaju. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. – piklikaju.] kui ka medulla oblongata’t[2 - Medulla oblongata (ld. k.)].

Jeff oli paadunud kelm, kuid ta ei teinud midagi seadusevastast. Ta ei koorinud kunagi leski ja orbusid, vaid võttis ainult selle, mis üleliia. Tema sihikul olid pillajad ja järelemõtlematud investorid ning ta õigustas end sellega, et pole häbiasi nende kukrut paari dollari võrra kergendada. Jeff oli valmis oma jutustust alustama ning, tõmmanud paar sügavat mahvi, alustas jutustust oma viimasest autolykoslikust seiklusest.

“Minu äri juures,” alustas ta, “on kõige raskem see, et leida endale siiras ja üdini aus partner. Mõned, kellega ma koos olen töötanud, on mõnikord hakkama saanud alatute trikkidega.

Niisiis – eelmisel suvel otsustasin äri teha selles maa osas, kuhunagu ma olin kuulnud – polnud madu veel jõudnud, ning otsida sealt partnerit, kellel on kaasasündinud kriminaalne talent, kuid kes pole veel edu saavutanud.

Niisiis – leidsin külakese, mis paistis minu silmis paljutõotav. Elanikud polnud veel avastanud, et Aadam on paradiisist välja löödud – nad andsid jätkuvalt loomadele nimesid ja tapsid madusid, nagu elaksid nad ikka veel Eedeni aias. Elanikud nimetasid oma asulat Mount Neboks ning see asus kohas, kus Kentucky, Lääne-Virginia ja Põhja-Carolina piirid kokku saavad. Ma ei tea, kas nad ühtki jänkit näinud olid või mitte. Niisiis, selline oli tegevuspaik.

Veetnud linnakeses nädala tõestades, et ma pole tolliametnik, läksin poodi, kus armastasid koos käia küla jämedakoelised kelmid ja vaatasin sobivat meest otsides ringi.

“Džentelmenid,” sõnasin ma pärast seda, kui olime tervituseks ninasid hõõrunud ja kuivatatud õunte tünni ümber kogunenud. “Minu arvates pole maailmas ühtki ühiskonda, kus patt ja seadusvääne oleksid vähem levinud kui siin. Elu külas, kus naised on julged ja lahked ning mehed ausad ja lihtsameelsed, peaks olema iidol. Sellega seoses meenub mulle Goldsteini kaunis ballaad. Selle pealkiri on “Mahajäetud küla” ning selles on järgmine salm:

“Haigus kõnnib mööda maad ja kuhu toetab oma kanna, seal sureb rahvast veel ja veel.

Kes suudaks sellel vastu panna?

Mis suudaks selle peatada?

Näe, ema, kohtunik on siia teel, et mulle teatada, et olen uus Maikuninganna.”

“Miks teile see pähe torkas, härra Peters?” küsis poodnik. “Kuid, jah, siinses pikaldases ja moraalses kogukonnas otsustatakse inimese üle paljuski tema välimuse põhjal. Nähtavasti pole te Rufe Tatumiga kohtunud?”

“Ta pole ka millestki ilma jäänud,” sõnas linnakese konstaabel. “Rufe on kõige ebardlikuma välimusega päevavaras ja peaks võllas rippuma. See tuletab mulle meelde, et pidin juba üleeile Rufe soolaputkast välja laskma. Tema kolmkümmend päeva, mis ta sai Yance Goodloe tapmise eest, said täis. Kuid paar päeva siia-sinna on Rufele niikuinii kama.”

“Jamps,” ütlesin mina mägilaste kõnepruugis. “Ärge tulge mulle jobama, et Mount Nebos on ühtki nii halba inimest.”

“Ta on hullem, kui te arvata oskate,” vastas poodnik. “Ta varastab sigu.”

Otsustasin härra Tatumile pilgu peale visata ja paar päeva pärast seda, kui konstaabel oli Rufe luku tagant välja lasknud, varitsesin teda ja kutsusin endaga