100 valitud novelli. 5. raamat

O. Henry

O. Henry kuueosalise 100 valitud novelli kogu viies raamat – läbilõige ühe Ameerika parima novellikirjutaja lühijuttudest. Autor kirjeldab ühesuguse meisterlikkusega nii elu eelmisel sajandivahetusel Rio Grandest lõunas kui ka nelja miljoni New Yorgi tavakodaniku käitumist ja mõttemaailma. Tema jutustusi iseloomustavad juhuste kokkusattumine, ootamatu lõpp, inimlik kaastunne ja peen huumor, mis tegid O. Henry novellid eelmisel sajandil nii populaarseks.

LAS MA KATSUN SU PULSSI

NIISIIS läksin ma arsti juurde.

“Millal te viimati alkoholi jõite?” küsis too.

Vastasin, pead kõrvale pöörates: “Oh, suhteliselt ammu.”

See oli noor arst – umbes kahekümne-neljakümne eluaasta vahel. Ta kandis lillasid sokke ja vaatas mind nagu Napoleon. Ta meeldis mulle kohe esimesel pilgul.

“Näitan teile,” ütles ta, “missugune efekt on alkoholil teie seedetraktile.” Arvan, et ta ütles “seedetrakt”, kuigi ta oleks samahästi võinud kasutada ka sõna “enesereklaam”.

Arst tõmbas mu vasaku särgikäise küünarnukini üles, tõi viskipudeli ja kallas mulle ühe napsi. Ta näis mulle nüüd rohkem Napoleoni sarnane. Ta hakkas mulle üha rohkem meeldima.

Siis pani ta mu käe ümber tihedalt liibuva sideme, peatas sõrmedega mu pulsi ja pigistas kummiballooni, mis oli ühenduses termomeetrisarnase värgindusega. Elavhõbedasammas hüples üles-alla ning mulle tundus, et see ei jäänud kusagil pidama, kuid doktor ütles, et see näitas kakssada kolmkümmend seitse või sada kuuskümmend viis või midagi selletaolist.

“Nüüd te näete,” lausus ta, “mida alkohol teeb teie vererõhuga.”

“Imestusväärne,” ütlesin mina. “kuid kas sellest katsest piisab? Andke mulle veel üks ja proovime teise käega.” Kuid ei!

Siis haaras ta mu käe oma kätte. Arvasin, et minu viimne tunnike on peagi käes ja ta jätab minuga jumalaga. Kuid ainus, mida ta tahtis, oli torgata nõel mu sõrmeotsa ja võrrelda punast viiekümnesendist tilka stendilt võetud erivärviliste laastudega.

“See näitab hemoglobiini taset,” selgitas ta. “Teie veri pole õiget värvi.”

“Tõtt-öelda peaks see küll sinine olema,” vastasin mina, “kuid meie maa on üks suur sulatuskatel. Mõned mu esivanemad olid ristirüütlid, kuid kuna nad said paari Nantucket Islandi elanikuga väga lähedasteks, siis…”

“Tahtsin öelda,” ütles doktor, “et teie veri on liiga hele.”

“Ah,” laususin mina, “asi on siis naisevõtu asemel hoopis sobivuses.”

Doktor koputas raevukalt mu rinnapiirkonna läbi. Ma ei teadnud enam, keda ta mulle kõige enam meenutab – Napoleoni, Battlingit või lord Nelsoni. Ta nägu oli surmtõsine ning ta ütles, et enamiku mu ihuhädade põhjuseks on seesamunegi. Maksin talle viivitamatult viisteist dollarit.

“Kas mõni neist on surmav?” küsisin mina. Arvasin, et kuna olen teemaga otseselt seotud, peaksin asja vastu veidi huvi ilmutama.

“Kõik,” vastas ta rõõmsalt. “Kuid progresseerumist on võimalik peatada. Küllaldase hoolitsuse ja pideva ravi korral võite elada kaheksakümne viie või üheksakümne aastaseks.”

Hakkasin doktori arve peale mõtlema. “Kaheksakümne viiest peaks piisama,” jõudsin otsusele. Tegelikult maksin talle isegi kümme dollarit rohkem.

“Esimene asi, mida teha tuleks,” lausus ta uuenenud tundelisusega, “on otsida sanatoorium, kus saaksite täielikult end välja puhata ja lasta närvidel taastuda. Tulen teiega kaasa ja valin sobiva välja.”

Niisiis viis ta mind Catskilli hullumajja. Maja asus kõrge mäe tipus ning väliskülalised käisid siin haruharva. Kõikjal, kuhu silm ulatus, polnud muud kui kivid ja kaljud, paar teerada lumes ning üksikud männid. Noor hooldusarst oli ülimalt vastutulelik. Ta andis mulle napsi ilma, et oleks pannud mu käe ümber rõhksidet. Oli parajasti lõunaoote aeg, niisiis kutsuti meid sööma. Söögitoa väikeste laudade taga istus umbes kakskümmend patsienti. Noor hooldusarst tuli meie laua juurde ja ütles: “On tavaks, et meie maja küla