100 valitud novelli. 4. raamat
O. Henry
O. Henry kuueosalise 100 valitud novelli kogu kolmas raamat – läbilõige ühe Ameerika parima novellikirjutaja lühijuttudest. Autor kirjeldab ühesuguse meisterlikkusega nii elu eelmisel sajandivahetusel Rio Grandest lõunas kui ka nelja miljoni New Yorgi tavakodaniku käitumist ja mõttemaailma. Tema jutustusi iseloomustavad juhuste kokkusattumine, ootamatu lõpp, inimlik kaastunne ja peen huumor, mis tegid O. Henry novellid eelmisel sajandil nii populaarseks.
O. Henry
100 vlaitud novelli
MГ•ISTA, MГ•ISTA
SIIN on juhised Carteret & Carteret Veskiseadmete ja RihmГјlekannete kontori leidmiseks.
Mine piki Broadwayd lõunasse, ületa Rikkurite, Pagarite ja Surnumatjate liin ja mine edasi, kuni jõuad Rahakraapijate suguharu Suurde Kanjonisse. Seejärel pööra vasakule, siis paremale, põika kõrvale käsikärust ja nelikrakendi veetavast kahetonnise veovankri lahtiläinud päraluugist ning keksle, hüple ja hüppa mööda kõnnitee graniitäärt sinnapoole, kus seisab kahekümne ühe korruseline kivist, rauast ja sünteetilisest materjalist mägi. Carteret & Carteret kontor on kahekümnendal korrusel. Tehas, kus toodetakse veskiseadmeid ja rihmülekandeid, on Brooklynis. Vaevalt, et seal toodetavad tarbekaubad ja Brooklyn sulle huvi pakuvad, niisiis jäägem ühevaatuselise, ühe tegevuspaigaga näidendi piiresse, vähendades seega lugeja vaeva ja suurendades vastavalt toimetaja oma. Niisiis, kui sul on julgust silmitsi seista nelja tegelaskujuga ja Carteret & Carteret jooksupoisi Percivaliga, siis istu kontori ooteruumi lakitud toolile ja vaata pealt väikest komöödiat Vanast Neegrist, Kapsliga Uurist ja Avameelsest Küsimusest. Nagu sa peagi näed, on suurem osa laenatud kadunud härra Frank Stocktonilt.
Enne kui tegevustiku juurde asume, tuleb sul läbi lugeda biograafia, mis loodetavasti ei puuduta mõnda su hella kohta. Nimelt olen leiutanud suhkruvaabaga hiniinipilli, mille mõru sisu on magusaga varjatud.
Carteretid olid, või – vastu tulles Columbia Ülikooli professorite grammatikareeglitele – oli vana Virginia perekond. Kunagi kandsid selle perekonna džentelmenid siidžaboosid, nende silmapiir oli pilvitu ning neile kuulusid suured istandused ja palju orje, keda põletada. Sõda vähendas nende varandust tublisti. (Märkasid kindlasti, et see iseloomustus on pihta pandud härra F. Hopkinson Smithilt, kuid seda mitte kiusust endiste ja praeguste “Carteretide” vastu.) Olgu, ükskõik, lähme edasi.
Carteretide juuri sügavamalt kaevates jõuame aastasse 1620. See oli aasta, kui esimesed kaks Ameerika Cartereti üle ookeani purjetasid, kuigi nende sõidupiletid olid erinevad. Üks vendadest, inglise puritaan John, ületas ookeani “Mailillega” ning temast sai New Englandi uusasunik. Oled kindlasti ta pilti näinud tänupühade ajakirjade kaasi kaunistamas, kus ta, püss käes, sügavas lumes kalkunitele jahti peab. Teine vend, Blandford Carteret, ületas suure lombi isikliku brigantiiniga, maabus Virginia rannikul ja temast sai Virginia uusasunik. John austas hardalt äritaipu, Blandfordi uhkust, džuulepit, laskeosavust ja ääretuid orjade haritud istandusi.
Siis algas Kodusõda – jutustuse huvides pean tegema mõned vahelelükked. Niisiis: Stonewall Jackson lasti maha; Lee andis alla; Grant sõitis ümber maailma; puuvilla hind langes üheksa sendini; leiutati Vana Crow' viski ja Jim Crowni auto; Seitsmekümne Üheksas Massachusettsi Vabatahtlike Salk tagastas Lundy Liinil Üheksakümne Seitsmendale Alabama Suaavisalgale Chelsea vanarõivakauplusest ostetud lahingulipu, mida oli hoidnud Skzchnzski-nimeline mees; Georgia saatis presidendile kuuekümnenaelase vesimeloni – ning lõpuks jõudiski kätte aeg, mil meie lugu algab. Jumaluke! Oli see alles treeningpoks! Pean tõesti oma Aristotelese jutuoskuse tolmust puhtaks pühkima.
Jänki Carteretid tulid New Yorki enne sõda. Nende eramu, nagu ka Rihmülekannete ja Veskiseadmete tehas, oli vanamoodne, upsakas ja soliidne nagu mõni vana Ida-India teeimportija kontserni oma, millest sa oled Di