Punane pöidlajälg
R. Austin Freeman
“Punane pöidlajälg” on doktor Thorndyke’i sarja esimene lugu(ilmunud 1907). Thorndyke asub kaitsma meest, keda süüdistatakse häbiväärses kuritöös. Tõendid on vääramatud ja isegi süüdistatava advokaat ei usu oma kliendi juttu. Thorndyke aga ei usu üldse midagi, enne kui teaduslik uurimine on kinnitust toonud. Kui teaduse kiretutele argumentidele hakkab lisanduma raevukaid mõrvakatseid Thorndyke’i enda vastu, näib üha kindlam, et ta on tõe jälil. Kas aga tabab tema enne tõe või tundmatu roimar ta enda?
R.В Austin Freeman
Punane pöidlajälg
1.В peatГјkk
MU LUGUPEETUD KOLLEEG
«Conflagratam anno 1677. Fabricatam anno 1698.[1 - maha põlenud aastal 1677, üles ehitatud aastal 1698 (lad k)] Richardo Powell Armiger Thesaurar.» Need neljale paneelile paigutatud sõnad, mis moodustasid friisi kena tellistest portikuse frontooni all, võtsid kokku ühe King’s Bench Walki lõpus paikneva kõrge hoone ajaloo ja kui ma mõnevõrra hajameelselt seda pealiskirja uuesti lugesin, kulus mu tähelepanu ühelt poolt imetlusele selle peenelt graveeritud kirjatöö ja ehitise vaikse suursugususe vastu ja teiselt poolt pingutusele ette kujutada surnud ja lahkunud Richard Powelli ja neid sütitavaid aegu, mil ta elas ja tegutses.
Olin juba pooleldi ümber pöördunud, kui portikuse tühja raamistikku ilmus kuju, kes oma paruka ja vanamoelise kohtunikurüüga sellesse vana maailma meenutavasse keskkonda nii hästi sobis, et moodustas sellega tõelise terviku – ma viivitasin sihitult, et vaatepilti silmitseda. Advokaat oli ukseavas seisatanud, et keerata ümber paberipakk, mida ta käes hoidis, ja kui ta lehti koos hoidvat punast paela paigale sättis, vaatas ta üles ja meie silmad kohtusid. Hetkeks uurisime teineteist ükskõikse pilguga, mille juhuslikud võõrad teineteisele heidavad, siis aga sähvatas meie mõlema silmis äratundmine. Advokaadi osavõtmatu ja üsna tõsine nägu pehmenes sõbralikuks naeratuseks ja kuju, mis nüüd oma raamist välja astus, tuli treppidest alla, käsi südamlikuks tervituseks ette sirutatud.
«Mu kallis Jervis!» hüüatas ta, kui me soojalt teineteisel käest kinni haarasime, «see on küll suur ja meeldiv üllatus. Kui palju olen ma oma vana kaaslase peale mõelnud ja pead murdnud, kas ma teda üldse kunagi veel kohtan, ja vaata nüüd – siin ta ongi! Sattunud siia Inner Temple’i uhkele kaldapealsele nagu vee peale visatud leib[2 - Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle (Vana Testament, Koguja raamat 11.1) Siin ja edaspidi tõlkija märkused.].»
«Sinu üllatus, Thorndyke, ei ole minu omaga võrreldes midagi,» vastasin ma, «kuna sinu leib on vähemalt leivana tagasi tulnud, mina aga olen sellise inimese olukorras, oma vee peale visatud leiba näeb seda tagasi tulevat võikeeksikese või rosinakuklina. Viimati lahkusin ma lugupeetud arstist ja nüüd leian eest paruka ja kohtunikurüüga seadusemehe.»
Thorndyke naeris selle vГµrdluse peale.
«Ära samasta vana sõpra rosinakukliga,» ütles ta. «Ütle pigem, et sa jätsid ta maha kookonis vastsena ja leidsid nüüd uuesti liblikana. Aga see muutus ei ole nii suur, nagu sa arvad. Hippokrates ei ole kuhugi kadunud, ta vaid peidab end Soloni rüü alla, seda mõistad sa kohe, kui ma sulle oma metamorfoosi selgitan; ja selgitusi jagaksin ma juba täna õhtul, kui sul midagi ees ei ole.»
«Praegu kuulun ma töötute hulka,» ütlesin ma, «ja olen sinu teenistuses.»
«Siis astu mu kontorist kella seitsme ajal läbi,» ütles Thorndyke, «ja me sööme koos ühe karbonaadi ja joome pindi punast veini ning vahetame elulugusid. Ma pean mõne minuti pärast kohtus olema.»
В«Kas sa elutsed selle uhke vana portikuse taga?В»
«Ei,» vastas Thorndyke, «kuigi ma sageli soovin, et see nii oleks. Mu eneseuhkus kasvaks mitme tolli võrra, kui ma võiksin kiidelda sellega, et mu uru sissepääs on kaunistatud ladinakeelse pealiskirjaga, mille üle imetlevad võõrad pead murravad. Ei, minu kontor ja