SГµltuvussГµltumatus
Inga Raitar
Gea on ärinaine, kelle maailmas on pealtnäha kõik paigas. Naine, kes on teinud oma valikuid lähtuvalt karjäärist ja teadnud, et ei saa lapsi. Ootamatult antakse talle korraga kõik kolm Naise elu põhivalikut: Armastus, Emadus ja Surm. Kõik kolm ühe suve jooksul. Ränk kogemus nõuab Gealt oma senise elu ümberhindamist. Mõistmist, kust jooksevad piirid eneseteostuse ja karjääri ning armastuse ja sõltuvuse vahel. Üha selgemalt mõistab Gea, et armastus võib olla sõltuvust tekitav narkootikum. Iga ainet, mis meid argihallusest eemale, kõrvale või kõrgemale kannab, hakkame vajama. Samas vabanedes sõltuvusest, saavutame sõltumatuse, jõuame selleni, mida otsime – iseeneseni. «Kabinetiuks oli nagu piir kahe maailma vahel. Üks neist – särav, hele ja väliselt edukas – jäi ühele, teine – määratlematu ja õõvastav – teisele poole ust. Valikut aga polnud…» Raamatule on saatesõna kirjutanud semiootik Peeter Torop, kes ütleb: «Ja ehk selgub lugejale, et suurim põrgu on piin inimese hinges, mille tekitab samaaegne vajadus ja võimetus armastada teist inimest.»
Inga Raitar
SГµltuvussГµltumatus
Gea võpatas. Millegipärast oli tal tunne, et see hetk on tähenduslik. Selline, mis salvestub sõltumata oma pealtnäha mittemidagiütlevast sisust su mällu ja tuleb veel aastaid hiljem unenägudesse kummitama.
“Viimane suvi!” karjusid veripunased tähed lumivalgelt taustalt Geale näkku hetkel, kui naine silmad avas. Ärkamine tervikukssaamisele järgnevast rammestusest. Endasse tagasi jõudev pilk heidetuna Argo elutoa maast laeni ulatuvast aknast välja. Ja järsku selline jahmatav sõnum. Just nimelt sõnum. Sest kuigi Gea teadis nüüd juba, et see, mida ta vaatab, on kõigest plakat, Linnateatri suvelavastuse afišš, mis kinnitatud tänavavalgustusposti otsa just sellisele kõrgusele, et see oli esimene, mida elutoa põrandal silmi avades ja üles vaadates nägi. Mingi muu rakursi alt, kas või tänaval autoaknast, oleks see olnud lihtsalt üks sadadest reklaamplakatitest, mis tähelepanu püüdmise eesmärgiga üles riputatud ju olidki. See aga oli sõnum. Sõnum Geale. Viimane suvi.
Argo oli samuti silmad avanud ja ta suured kummalised silmad vaatasid Gead küsivalt. Kas sa tead, et sul on väikese tüdruku silmad, oli Gea Argolt küsinud ühel nende esimestest kohtumistest. Argo oli naernud. Sellist sooja, hella ja mõistvat naeru, signaali, mida ootab iga naine, et mehest sõltuvusse sattuda. Sattuda sõltuvusse mõistmise, hoolimise, soojuse ja läheduse tundest. Gea oli aastatega õppinud end kontrollima, et mitte lasta taolistel sõltuvustel tekkida. “Mu vanaema ütles mulle, et mul on silmad nagu tõllarattad. Aga keegi pole seni arvanud, et mul tüdruku silmad oleks.” Jah, kes ütleks mehele, kelle kinganumber on 46, et tal on väikese tüdruku silmad? Ainult naine, kes otsib suure ja tugeva mehe juures killukest süütut, imestavat ja siirast väikelast.
Nüüd vaatasid Argo silmad küsivalt Gead ja Gea ei vastanud. Ta lebas, pea Argo süles, mehe elutoa põrandal, pilk püsimas afišil, mis paistis tuppa vaid selle rakursi alt. Põrandalt. Aimdus, et kuskil tema sees käärib miski, mis muudab tuleviku irreaalseks, polnud Gea jaoks uus. Argolegi oli ta rääkinud endast palju, enamasti asju, mida inimesed ei räägi, kuid mitte seda. Veel.
“Huvitav, et ma ei tea sinust kõige tavalisemaid asju,” oli Argo öelnud veel nädal tagasi. “Seda, mis muusikat sa kuulad, kas sa prantsuse keelt oled õppinud või kas sulle meeldivad pigem koerad või kassid. Huvitav, et need keskmadalad tasandid on meie suhtlemises kuidagi puudu.”
Keskmadalad. Jutt seitsmest tasandist, millest igaühele jõudes hakkab hing vajama partnerit. Või inimese endakssaamise seitsmest põhietapist, millest on võimalik läbida ka vähem kui seitse.
Gea teadis oma kogemusest, et eri eluperioodidel vajavad inimesed erinevaid partnereid. Sellepärast inimesed neid vahetasidki. Et nad arenesid. Ja võis juhtuda, et järgmisele tasandile jõudes jäi eelmine