MГµistatus lossivaremetes

Reeli Reinaus

Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinaus

MГµistatus lossivaremetes

1.В Ootamatu leid

Oli juuni algus. Päris soojaks polnud küll veel läinud, kuid sellegipoolest võis olla päris kindel, et suvi on kätte jõudnud. Päike paistis iga päevaga aina soojemalt ja metsa ääres võis juba märgata õitsemas esimesi maasikaid.

Jõeveere küla serval asuvast metsast ilmus välja poiss ja hakkas jõeäärset rada mööda lähedal asuvate talude poole astuma. Poiss oli pikka kasvu ning tema natuke piklikud pruunid silmad heledate tukkade all vaatasid kaugusesse. Poiss kandis punast T-särki ja heledaid põlvpükse, õlal oli tal väike sinine seljakott.

Poisi nimi oli Marten ja ta jalutas mööda jõe kallast kodu poole. Ta vaatas kella. Jah, ta jääb õhtusöögile hiljaks. Mis siis. Ta ei viitsikski teistega lauas istuda. Esiteks ei saaks ta oma tänase päeva tegemiste kohta täit tõtt rääkida ja teiseks peaks jälle taluma kaastundlikke pilke, kui ema küsib, et kas ta on juba teiste lastega tuttavaks saanud.

Ei, ta ei olnud saanud. Aga ta oli neid täna juba näinud. Umbes temavanused – tumeda peaga poiss ja heledate patsidega tüdruk – istusid jõe ääres paadisillal ja viskasid väikesi kivikesi vette. Nad ei pannud teda vist tähelegi, kui ta neist möödus. Loomulikult polnud ta nende juurde läinud. Mida ta pidi ütlema? Saame tuttavaks? Aga kui nad ei tahtnudki temaga tuttavaks saada? Mida nad siis teinud oleks? Lihtsalt naerma hakanud? Marten tundis ennast ebamugavalt juba paljast mõttest, et peaks minema ja tunnistama, et ta tunneb end üksikuna. Lõppude lõpuks olid ju nemad enne siin ja neid oli kaks – kui nad tahavad temaga sõbraks saada, siis tulgu ja ütelgu seda.

Marten polnud kindel, kas ta oskakski sõprust sõlmida. Ta oli harjunud, et alati tulid teised tema juurde. Tal polnud midagi selle vastu. Ta oli klassis popp ja sai kõigiga hästi läbi. Võib-olla seetõttu, et oskas ja tahtis alati teisi koolitöödes aidata. Ka korvpallitrennis oli ta üks võistkonna paremaid mängijaid. Aga siin polnud ta mitte keegi. Maale tulnud linnapoiss. Miks nad peaksidki tema seltsi otsima? Ilmselt oli neil kahekesigi piisavalt lõbus.

Ainult esimestel päevadel oli ta end üksikuna tundnud. Aga nüüd, kui ta oli avastanud lossiga seotud saladuse, polnud enam mahti igavust ega üksindust tunda.

Õigupoolest polnud ta seda saladust avastanud, vaid see oli ise tema juurde tulnud. Kui ta Tallinnas kiiruga oma asju pakkis, oli tema asjade hulka kuidagi sattunud üks isa vana mapp. Tal polnud sellest aimugi, kuni ta hakkas üht raamatut otsima ja mapi leidis. Kui Marten selle avas, avastas ta sealt hulganisti isa käekirjaga täiskirjutatud kollakaks tõmbunud paberilehti. Koltunud lehti lugeda püüdes taipas ta kiiresti, millega tegu. Nimelt sisaldasid kõik paberid muistendeid mõisate, losside ja kirikute kohta. Marten alustas lugemist ja veidi aja pärast oli juba unustanud, mida ta tegelikult otsis. Ta oli koguni sunnitud vahepeal lugemise katki jätma, et silme ette manada lugudes kirjeldatud paiku ja inimesi – krahve, mõisapreilisid, vaeseid talutüdrukuid, salakäike ja kummitusi. Ema oli teda sel päeval juba mitu korda lõunat sööma hüüdnud, ent ikka veel ei raatsinud ta oma leiu kohalt tõusta. Eriti olid talle meeldinud paar lugu, mis jutustasid Jõemetsa mõisast.

„Rahva seas on legendiks saanud krahv Alexander von Steinbergi õnnetu armastuslugu. Noor krahv hakanud armastama vaest külaneidu. Tüdruku nimi oli Tiina ning ta oli erakordselt ilus ja arukas. Noorkrahvil oli tõsi taga