Suvi I ja II: Pildikesi noorpГµlvest

Oskar Luts

Oskar Lutsu lühiromaan, "Kevade" järg

Luts Oskar

Suvi

SUVI

I

I

Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kauemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Kiri on, nagu postitemplist näha, kaua teel olnud; ka on suur sinine kirjaümbrik teel palju kannatanud, otsekui oleks ta tulles mõne jaamavahe jalgsi pidanud kõmpima.

Ülesoo peremees loeb kirja läbi, vaatab veel mõnda kohta siit ja sealt, sügab siis kõrvatagust ja pomiseb viimaks:

“Kes teab, mispärast ta siis just nüüd suurel töö ajal koha pealt ära tuleb? Ei tea, kas läks tülli või…?”

Perenaine, Joosepi ema, kes seal lähedal on ja kellele kirja sisu juba tuttav, tähendab:

“Ta ju kirjutab, et tuleb tervist parandama.”

“Tervist…” vastab peremees, “tervist… Kudas see tervis tal siis nüüd nii järsku halvaks läks? Kuu aega tagasi kirjutas, et tervis väga hea ja et ta enne kolme aastat Venemaalt äratuleku peale ei mõtlegi. Ei tea, kõik võib ju olla, aga siin on vist mõni muu põhjus peale tervise. Ma tean endisest ajast, ta on vahel kaunis kärsitu, ja kui tal siis vahel mõni tuju pähe tuleb, siis ei jää ta enne rahule, kui selle täide saadab. Eks näe, eks näe… Tehku, nagu arvab; ta on ise täiskasvanud mees ja peab teadma, mis teha, mis tegemata jätta. Kahju oleks igatahes, kui ta koha hoopis käest ära annab. Kirjutas isegi alati ja ütles, et sarnased kohad, nagu temal, ei kasva puu otsas.”

“No kuigi andis ära koha käest,” vastab perenaine, “mis sellestki. Eks teda ole koju ka tarvis. Ise jääme iga aastaga vanemaks, näe, vead isegi jalgu järel nagu kootisid, kui vähe vihmasem ilm. Lase tuleb ja toimetab, tema on noor; lase tuleb, seadib talugi vähe korda, tema ju teab nüüd kõiki neid uuemat moodi põlluharimisi ja karjakasvatust ja asju.”

“Ega minul midagi selle vastu ei ole,” on vanamees nõus. “Kui tast aga saab talutöö tegija. Aga nemad seal Venemaal lähevad kõik niisugusteks suurteks härradeks, kes omaenese kätega enam midagi ei taha teha. Nemad on seal õppinud ainult teisi käskima ja juhatama. Siin aga pole kedagi käskida, siin pane ise käed külge ja tee, siis saab ära elada. Võlga on koha peal ka veel küll ja küll, kui nüüd veel saksa hakka mängima, siis läheb asi käest päris hukka. Eks näe, eks näe. Ega ei tea ette midagi ütelda. Kui tuleb, eks siis kuule ja näe, mis ta siin mõtleb teha. Aga tervis läks tal ikka küll väga järsku halvaks.”

“Nooja-noh,” tähendab perenaine kambrisse minnes, “mis seal siis nii hädatseda. Küll teeb teine kõik, mis tarvis teha. Ega ta’s ometi terve eluaja härra pole olnud, käis teine väiksest peast ühe suve karjaski. Saaks teist vahel nähagi üle mitme aja. Kes teab, misuke ta peaks ka olema, ei tea, kas on endale juba habeme lasknud kasvada või…”

Perenaine läheb kambrisse, peremees jääb õue ja loeb poja kirja veel kord läbi, otsekui otsiks ta mõningate sõnade salajast tähendust. Kiri käib järgmiselt:

Armsat vannembat!

Mina põle nüüt teile enamb kaua aega kirjutata saanut, sest et kibe viljamahategemineoli. Hommikuvara läksime väljale ja tulime hilljaõhdul tagasi. Siis olin nii väsinut ja roidunut, et sulepia käest mahakukus, kui kirjutama hakasin. Ka oli tervis väga halb sellest ilmastilmani tampimisest mööda põldusid. Nüüt on vili maas ja on natuke vabamb see olek. Aga nüüt mõtlen varsti kauembaks ajaks kodumaale tulla tervist parantama, sest tervis on kõigekallim vara maailmapial. Soovin teile palju tervist ja rõõmust jällenägemist kalli kodumaa pinna pial.

В В В В Teie poeg Joosep.

II

See rõõmus jällenägemine “kodumaa pinna pial” tuleb varemini, kui oodati. Juba teisel päeval pärast kirja sammub sirge noormees vaksalist Ülesoo poole. Ta astub ruttu ja rõõmsalt, nagu inimene kunagi, kes kodunt kaua ära olnud ja nüüd armsa kodukoha poole tõttab. Ta on pisut pikem kui keskmise kasvuga, ta rõugearmiline nägu on vä