Kes kardab Aafrikat?
Anna-Maria Penu
Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.
Anna-Maria Penu
Kes kardab Aafrikat?
Anna-Maria Penu usub: me kГµik loeme raamatuid selleks, et meile jutustataks lugusid. Ning osa meist kirjutab neid selleks, et meil ei tuleks lugudest eales puudu.
Nii räägivadki autori lood kõigest, mis meid puudutab, mis meid voolib, mis me soontes voolab. Jutud ühiskonnast, kultuurist, rännakutest, poliitikast, sõprusest, tähendustest, armastusest ja ajaloost on eluks vajalikud; on tähtis anda kogetule, nähtule, kuuldule mitmekihiline vorm. Tähtis mitte selleks, et kuulutada tõde, vaid selleks, et arutleda nähtuste, tõekspidamiste, süsteemi üle, neid vajadusel vaidlustada. Sest kõik lood räägivad alati meist endist ja meid ümbritsevast maailmast. Nad räägivad sellest, mille poole me kogu aeg pürgime, kuid milleni jõuda on kõige raskem: kes me oleme päriselt.
Ja tГјkike sellest vastusest asub Aafrikas, tema mullakarva peos, tema pinnal tekkinud suhetes, tunnetes, mГµtetes. Aafrika rГјpes sГјndinud ja hargnevates lugudes.
Autor on vabakutseline ajakirjanik ja kirjanik ning Гµpib riigiteadust Hispaanias UNEDi Гјlikoolis.
Inimene on inimene vaid teiste inimeste pärast.
В В В В Bantu vanasГµna
1
Põhjatus pimeduses ripuvad üksikud haprad särakeed. Võõra maa tuled. Uurin neid tähelepanelikult, huviga, otsekui võiks seal kirjas olla tulevik, just nagu saaks nende taevakaarti jäljendavate valgustäppide põhjal ennustada seda, mis juhtub järgmise tunni, nädala, kuu pärast. Iga maandumine on nagu uue aasta esimene päev, mõtlen ning tugev judin jookseb üle selja. Ootusärevus, mis mind terve lennu vältel armutult pitsitas, on nüüdseks paisunud kõri nöörivaks ängiks. Loen minuteid, kuulan südamelööke.
Hääletult mu kõrvale ilmunud Brussels Airlinesi stjuardess kummardub ja küsib hoolitsevalt, kas soovin veel midagi juua. Raputan pead, püüan isegi vastata, kuid sõnu üle huulte ei saa. Hinges, alakõhus, sõrmeotstes tuksleb tume hirm. Mille pärast oli mul vaja kogu see asi ette võtta? Mis mul kodus häda oli? Ja mulle ei meenu mitte ühtegi neist lugematutest põhjustest, mis pool aastat tagasi kuhjusid üksteise otsa, üks põrutavam kui teine. Ma olin endas sedavõrd kindel, et otsus tuli sajandiksekundiga. Kõik oli lihtne, loomulik, lausa iseenesestmõistetav. Teadsin kogu oma kehaga juba enne, kui suutsin toimuva sõnadesse panna, et pean võtma selle tee jalge alla, haarama võimalusest kinni ja järgnema Aafrika kutsele. Ma oleksin hull, kui seda ei teeks!
Aga kui ma eksin?
Ohates sulgen viimase lehekülje pealt lahtiununenud roheliste kaantega raamatu, mille Ernesto mulle jõuludeks kinkis. Tiitellehele on ta pühenduseks kirjutanud sõnad, mis alles nädal tagasi tundusid paljulubavad, kuid mis nüüd tekitavad mu hinges ainult rahutust. „Selle raamatuga saab alguse meie elu suur seiklus. Ma armastan sind väga.“
Raamatus rännuhimuline ajakirjanik peaaegu sureb…
Kuid mis minuga ikka juhtuda võib? Ja ma hakkan loetlema viimaste nädalate jooksul kehasse kihutatud haiguste nimesid. Igaks juhuks. Süstematiseeritud tegevus rahustab inimesi, tekitab mulje, et olukord on kontrolli all. Niisiis kollapalavik, meningokokknakkus, leetrid, punetised, mumps, koolera, lastehalvatustõbi, marutaud, hepatiit A, hepatiit B, tüüfus, difteeria, malaaria. Hulluksminek ei ole siiski kunagi välistatud, selle vastu vaktsiini ei leidu. Seda andis väga selgelt mõista poolteist kuud tagasi noor meesarst, kes vangutas meie plaani