Гњlestunnistus

TГµnn Sarv

Kõik mida me kuuleme, näeme ja loeme, on vaid ettekääne selleks, mida me mõtleme, arvame ja hindame. Maailm meie ümber on vaid selleks, et toita meie eelarvamusi ja eelhinnanguid – anda neile kinnitusi. Ja selles mõttes polegi olemas mingit maailma meie ümber või mingit tegelikkust või millegi olemust, sest see kõik suhestub ju vaid meie endiga. Ja kui see nii-öelda tegelikkus pole selline, nagu me oleme teadnud ehk tahtnud ehk arvanud, siis häda sellele tegelikkusele. Lugejate kirjadest: Tervitus, tahtsin lihtsalt teada anda, et lugesin su eluloo-raamatut, ja üle hulga aja oli selline lugemine, mida käest panna ei suutnud, jube hea. Ja need vahelugemised, ojee. Nagu nauding, mida tahaks ainult pikendada… Raamat läbi loetud! Oli vabastav ja hea äratundmine… Mulle meeldib Su vitaalsus. Oled ärgas.

TГµnn Sarv

Гњlestunnistus

Kuidas tulevad lapsed

Ega ma tea ju, kas ma tegelikult pidingi sГјndima. Keegi ei tea. Vist.

Kunagi teismelise-eas oli mul tõesti sabin-sabin, et ega mu vanemad ometi minu pärast abiellunud!? – Noh, et laps tulemas ja midagi muud ei jää üle, teadagi. – Ja siis, kui nad mõnikord omavahel tülitsesid, oli ikka see kartus või hirm, et minu peale langeb etteheitev pilk, sest mina oleksin justkui oma olemasoluga nende abielu põhjustanud ja selles süüdi, et nad nüüd õnnetud on, et minu ilmale tulemise ähvardus oligi see, mis sundis neid abielluma…

Aga väikese arvutuse tulemusena sain aru, et nende abiellumine toimus siiski enne minu eostamist. Mis oli suht kergendus muidugi ühele teismelisele, ebakindlale, kahtlustavale, tõrjutud pubekale. Kes ma tol ajal olin. Kas nüüd see arvutus just midagi seletas või paika pani, on muidugi teine asi. Tõepoolest, mu vanemad abiellusid 29. veebruaril ja kuna see saab juhtuda üksnes liigaastal, siis pidi see olema aasta 1948. Ma ise olen sündinud 1949. aasta 20. septembril. See aga peaks tähendama ju, et kõigepealt nad abiellusid. Ja alles seejärel hakkasid mõtlema selle peale, et ka mõned lapsed võiksid neil olla. Mis peaks ju olema normaalne ja korrektne ja õige. Mingis mõttes.

Õnneks või kahjuks olin ma tol ajal, kui see kõik mulle veel huvi pakkus, piisavalt rumal, et mitte mõtelda muude võimaluste peale. Alles aastakümneid hiljem sain teada, et enne minu sündimist oli ema teinud aborti. Ja kohe seejärel jäänud ka uuesti rasedaks. Seekord siis olin see mina. Kas ta minu sündimist ka tegelikult tahtis või kas mu isa seda tahtis, ei tea. Ja, eks need tunded ja tahtmised võivad muutuda ja areneda taolistel puhkudel. Üleküsimine ei annaks midagi. Igatahes, pärast minu sündimist tulid ilmale veel minu vennad Mikk ja Heno. Me vist ei tea ega saa kunagi teada, kuidas meist mõeldi siis, kui me veel sündinudki polnud.

Ma ei tea, miks neist asjust ei räägita. Võib-olla ehk räägitakse ka. Aga vist mitte nendele ega ka nende kuuldes, kelle olemasolu need asjad põhjustasid või võisid põhjustada või põhjustamata jätta. Ma olen kaugel sellest, et nendel teemadel suuri silmi teha või kuidagi põdeda või kedagi põdema panna. Lihtsalt − see on elu. Selliselt olen ma sündinud. Tahes või tahtmata. Nagu vist kogu see osa inimkonnast, kus sündimuse kontroll käib abortide abil.

Kuidas saadakse nimi

Kaua aega arvasin, et mu nimi, Tõnn, on mulle antud Vana-Eesti õnnejumala nime järgi. Oli ju sellise nimega jumal või haldjas, kellele annetusi toodi ja kes pidi õnne tooma.

Ja eks ikka päris palju jama ja segadust on mul selle nimega olnud kogu aeg, sest väga sageli peetakse seda hüüdnimeks. Ja proovitakse viisakalt ja aupaklikult mulle Tõnu või Tõnis ütelda. Üsna tüütu on olnud seda kogu aeg parandada ja selgitada. Et olengi Tõnn, kohe päriselt, ja tegelikult ka.

Eriti ebameeldiv on see siis, kui kuskil kirjutatud tekstis mu nimi moonutatuna ilmub.

Aga jah, mu ettekujutus, nagu oleks mulle nimi antud miski vana ja auväärse traditsiooni kohaselt, varises kokku siis, kui sain teada, e