MГµistus miinus tunded
Jacqueline Bedford
Kes on öelnud, et kõigile on antud ühesugused võimalused olla õnnelik? Caroline Donnell lakkas sellesse lõplikult uskumast, kui tema väljavalitu eelistas talle ta nooremat õde. Sellest ajast alates unustas ta isikliku elu ja pühendas end täielikult tööle. Aga kuhu jäid siis tunded? Mis tunded saavad olla sellel, keda kolleegid nimetavad sinisukaks? Kuid sellele vaatamata saabub ometi päev, mil Caroline vapustab kõiki jalustrabava uudisega…
Jacqueline Bedford
MГµistus miinus tunded
1.В peatГјkk
Caroline Donnell oli juba ammu aru saanud, et ta ei armasta pühi. Ja polnudki tähtis, milliseid nimelt, kas jõulupühi, uue aasta vastuvõtmist või iseseisvuspäeva, tema eelistas tegutseda, mitte raisata aega õnnitlustele, kingitustele ja muudele mõttetustele. Sest tema pidas end ärinaiseks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Isegi omaenda sünnipäeva polnud ta juba mitu aastat tähistanud, kuna ei uskunud, et kellelegi võiks huvi pakkuda, et veel üks aasta tema elust on mööda saanud.
Niisiis, täna sain ma kolmekümneaastaseks, mõtiskles Caroline, istudes Mercedese tagaistmel, samal ajal kui Andy, tema isiklik autojuht, juhtis auto ta vanemate maja juurde. Kolmkümmend! Ümmargune tähtpäev. Ja mis siis sellest? Kas see on mingi põhjus lõbutsemiseks? Ja mis mõtet on üldse igasugustel pidutsemistel? Kingitustel? Kui ma midagi vajan, ostan selle endale ise. Kohtumisel sõpradega? Aga ma võin ju nendega kokku saada ükskõik millal, igal ajal, kui mul selleks vaid soov tekib. Lihtsalt tõstan telefonitoru ja helistan.
Siin hakkasid Caroline’i mõtted kulgema teises suunas. Aga kellele ta tegelikult võiks helistada? Ja kas tal üldse ongi sõpru? Sugulased, töökaaslased, tuttavad, jah, need on kahtlemata olemas. Kuid sõber on siiski midagi rohkemat kui lihtsalt sekretär, kellega arutada viimaseid uudiseid…
Miss Donnell kavatses veeta päeva nagu tavaliselt. Sõita pärast tööd koju, käia duši all, televiisorit vaadates end lõdvaks lasta. Kuid ema tegi sellesse plaani olulisi muutusi.
“Kallis, me ootame sind õhtul tagasihoidlikule perekondlikule õhtusöögile,” teatas ta mõni tund tagasi büroosse helistades. “Sa teed liiga palju tööd, luba siis vähemalt oma sünnipäeval endale veidi hingetõmbeaega.”
“Aga, ema… Ma pole planeerinud mingeid õhtusööke,” püüdis Caroline vastu vaielda.
“Ja ongi hea, et pole planeerinud,” kostis telefonist. “Seega on see üllatus.”
Üllatus… Ka üllatused ei meeldinud Caroline’ile. On palju parem, kui kõik on ette arvestatud ja kavandatud. Igasugused ootamatused seostusid tema jaoks kindlalt järjekordsete probleemidega. Sellel kõigel oli muidugi olemas ka oma seletus, mis ulatus juurtega minevikku, kuid praegu ei tahtnud ta seda meenutada.
Andy köhatas, äratades ta mõtisklustest.
“Sa näed kahvatu välja,” märkis ta, silmitsedes autojuhi nägu tahavaatepeeglist.
“Jah, ma ei tunne end just eriti hästi,” tunnistas too. “Aga loodan, et õhtu jooksul toibun ja olen homme hommikul jälle vormis.”
“Kas sa ikka tõesti ei vaja vaba päeva?” küsis Caroline igaks juhuks.
Andy raputas pead, keskendudes teele. Kuid paari minuti pärast siiski ütles:
“Aga kui lubate mul teid mitte ootama jääda, lähen otse koju ja heidan voodisse.”
“Jah, muidugi,” oli Caroline lahkesti nõus. “Lihtsalt pargi auto ära, ma istun pärast õhtusööki ise rooli taha.”
Mercedes oli jõudnud juba kõrgete raudväravate juurde, mille tagant paistis Caroline’i vanemate rohelusse uppuv villa.
“Oo ei, parem võtke takso,” tegi autojuht ettepaneku. “Täna millegipärast süüde jukerdab, seepärast tahan jätta auto büroo parkimisplatsile, aga homme hommikul viin ta töökotta.”
Caroline ei vaielnud vastu. Ta noogutas Andyle hüvastijätuks, lükkas autoukse valla ja astus asfaldile. Kallite mustade kingade kontsad kõpsusid maja juurde viiva kõnnitee plaatidel.
Tavaliselt hГ