Vana eesti rahvausk

Ivar Paulson

Ivar Paulson (1922–1966) oli samuti üks neid andekaid noori eesti haritlasi, kes olude sunnil pidi võõrsile siirduma. Alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas ta neid Hamburgis ja Stockholmis, saavutades 1958 filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga Põhja-Euraasia rahvaste algelistest hingekujutelmadest. Gustav Ränga sõnul oli see “… nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse …”, kus ta jätkab uurimisi kuni oma ootamatu surmani 1966. Üheks tulemuseks oli ka käesolev teos (Stockholm, 1966), mis asetub Oskar Looritsa klassikalise “Eesti rahvausundi maailmavaate” ja nüüd ka Uku Masingu “Eesti usundi” kõrvale. Teose juhatab sisse üldusundilooline essee “Usust ja usundeist”, ulatuslik kirjanduse ülevaade peatub arusaadavalt aastal 1966. – Ei ole huvituseta sedagi teada, et Ivar Paulson avaldas 1951 ka luulekogu “Päikesele vastu”.

Autorist ja tema tööst

Kui Ivar Paulson 1966. aasta kevadel, 6. märtsil, meie hulgast ootamatult ja jäädavalt lahkus, oli tema kirjutuslauale jäänud viimase tööna alljärgneva teose käsikiri, mille sisuks on läbilõige meie rahvausundist üldisel usundiloolisel taustal. Töö oli suurtes joontes trükivalmis, kuid ilma tavapärase eessõnata, milles harilikult räägitakse üht ja teist teose saamisloost. Niisuguse vormilise eessõna asemel esitab allakirjutanu siin kadunu omaste soovil ühe pisut ulatuslikuma kirjutise, mis tahab olla mitte üksnes sissejuhatuseks käesolevale teosele, vaid ühtlasi ka tagasivaateks autori teaduslikule tegevusele üldse. Raamistiku sellele tegevusele moodustavad akadeemilised õppeaastad ja hiljem õppetegevus paaris ülikoolis.[1 - Lisaks on P. pidanud külalisloenguid mitmes Euroopa ülikoolis (Bonn, Freiburg, Frankfurt Maini ääres ja Heidelberg) ning kuulunud liikmena teaduslikesse organisatsioonidesse Stokholmis ja mujal.]

Ivar Paulson oli suhteliselt noor teadlane, kui ta suri; sündinud Tallinnas 26. 5. 22. Keskhariduse sai ta kodulinnas Westholmi gümnaasiumis, abituuriumiga 1940. a. kevadel. Oma akadeemilisi õpinguid alustas ta 1942 Tartu ülikooli filosoofia teaduskonnas, valides õppeaineiks etnograafia, muinasteaduse ja ajaloo, lõpetas aga Hamburgi ülikoolis 1945/46, peale selle, kui ta poliitilise põgenikuna oli asunud Saksamaale. Viimati nimetatud ülikoolis omandas Paulson 1946 oma esimese teadusliku kraadi, dr. phil., väitekirjaga etnoloogia alalt (“Beiträge zur Wirtschaftsethnologie der Ostjaken”), toimides peale selle (1946–49) Balti ülikooli kursustel Pinnebergis instruktorina ja hiljem lektorina etnoloogia alal. Ümber asunud Rootsi, jätkas Paulson oma õpinguid Stokholmi ülikooli juures, esiteks (1950–51) etnograafia ja hiljem (1952–56) usundiajaloo ja usundipsühholoogia alal. Ses ainevallas omandas Paulson 1958 Stokholmi ülikooli filosoofiadoktori kraadi ulatusliku väitekirjaga põhjaeuraasia rahvaste hingekujutelmadest (“Die primitiven Seelenvorstellungen der nordeurasischen Völker”, 407 lk.), kus ta arendab edasi oma õpetaja professor E. Arbmani teooriat dualistlikust hingekujutelmast paljude rahvaste vanaaegses usundis. See uurimus on suursaavutus mitte üksnes kvantitatiivselt, vaid ka sisuliselt: raskelt kättesaadavatest trükitoodetest mitmes eri keeles on autor haruldase usinusega kogunud teatekillukesi oma teema kohta ja nende põhjal loonud selge üldkujutluse hingekäsitlusest kõikide etniliste rühmitiste juures Euraasia arktikas ja subarktikas. Seda arvesse võttes tundub täiesti loomulikuna, et Paulson juba aasta hiljem kinnitati dotsendi kohale Stokholmi ülikooli usundiajaloo õppetooli juurde, kuhu ta jäi oma surmani.

Et doktorikraad Paulsoni eluprogrammis ei tähendanud ainult üht tähtsat astet teadlase karjääriredelil, vaid sissejuhatust jatkuvale uurimistegevusele, seda näitab tema rikkalik hilisem toodang. Väitekiri on autorile just nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse, kus nüüd algab haruldaselt intensiivne, ütleks isegi kirglik inventuur muistsete usundiliste kuju