Märguanne kõrgemalt
Lora Davids
Mis ühist saab olla esmapilgul nii erinevatel naistel? Blanche Marchem on imeline kaunitar, laitmatu reputatsiooniga seltskonnadaam, Trischa Wells aga tasane ja väärikas abikaasa, eeskujulik koduperenaine. Kuid selgub, et juhuslikult tutvunud naisi ühendab siiski miski. Kumbki pole nii õnnelik, nagu kõrvalseisjaile tundub. Ja siis otsustavad Blanche ja Trischa oma elu muuta…
Lora Davids
Märguanne kõrgemalt
1.В peatГјkk
NII NAGU KÕIK KUURORDID, elas ka Saint David puhkusele saabuvate turistide najal. Kuigi siin oli veel üks sissetulekuallikas – pildigaleriid, kus eksponeeriti suveks puhkama tulnud ja loomulikult ka kohalike kunstnike töid, keda Saint Davidis oli lugematu hulk.
Nii nagu korduvalt oli öelnud kohalik menukunstnik Charlie Stenson: “Meiesuguseid vendi on siin nii palju, et viska koera kepiga, ikka tabad kunstnikku.”
Tema vana semu, lapsepõlvesõber Jay Elliot vastas selle peale alati, et tegelikult oleks ta juba ammu pidanud leidma mõne muu võrdluse, sest muidu arvavad võõrad inimesed, et ta vihkab koeri ja loobib neid kogu aeg kaigastega.
“Sellise järelduseni võib jõuda ainult kõige rumalam kahejalgne. On ju nii, pisike?” pareeris Charlie kõigutamatult, patsutades muljetavaldava suurusega koera – oma lemmiku, bernhardiin Shalmira turja.
Tema majas elas veel must koheva karvaga kõuts Morpheus. Tegelikult ei elanud, vaid ainult magas, kuigi sedagi ei saanud öelda, pigem ööbis. Igatahes õigustas Morpheus täiesti levinud arvamust – kass, kes kõnnib omapead.
Mis puudutab kunstnikke, siis neid oli Saint Davidis tõepoolest rohkem kui koeri – kui jälle kasutada ülalpool mainitud võrdlust – samas, ega neid loomakesi siin vähe ka olnud. Kuid erinevalt nendest kunstnikud mitte ainult ei elanud ja puhanud Saint Davidis, nad ka töötasid siin. Osa neist koguni õpetas teisi, sest vaatamata elanikkonna vähesusele – inimesi oli kaheteistkümne tuhande ringis – tegutses seal ka kunstikool.
Ütlematagi on selge, et maksimaalset üliõpilaste juurdevoolu Saint Davidisse täheldati just suvekuudel. Seda seepärast, et sel õndsal aastaajal oli väga hea ühendada õppimine puhkusega linnakese suurepärastes randades ning jalutuskäikudega mööda sadamat ja kitsaid munakivisillutisega tänavaid, mis olid nagu surutud majade vahele. Majade, suurepäraste kaheksateistkümnenda sajandi ehitiste peamine võlu seisnes selles, et neid kasutati elupaikadena. Inimesed, kes olid need majad kunagi ehitanud, pidasid Saint Davidit vist Cornwalli maakonna parimaks linnaks.
Muide, sellele arvamusele oli raske vastu vaielda. Laiudes kahel ranna ja sadamaga lahe kaldal oleval mäel, oli Saint David tõepoolest eluks väga meeldiv paik.
Ühel pool Saint Davidit kõrgus mäeküljel kaluriküla, teisel, samuti mäeküljel, paiknesid kunstnike rohelusse mattuvad villad. Keskuse hõivasid hotellid, pansionaadid, ööklubid ja suvekohvikud.
Ühes nendest elas seesama Jay Elliot, kes oma sõbrale Charlie Stensonile oli teinud märkuse tema lausungi kohta koerte kaigastega pildumisest. Tõsi, Jay ise, erinevalt oma paljudest naabritest, oli kujutava kunstiga kaudselt seotud – pilte ta ei maalinud, kuid oli kunstniku poeg.
Jay isa oli kunstiringkondades hästi tuntud Simon Elliot. Kahjuks oli ta neli aastat tagasi surnud ja Jay jätkas praegu tema teist äri – hotellimajandust. Sest kui Simon Elliotil oli aastaid tagasi olnud loominguline kriis, sattus tema teele võimalus omandada hotell, mis oli siinsamas Saint Davidis müüki pandud. Umbes aasta pärast ostis ta mereäärse pansionaadi – tema tollane elujärg andis selleks võimaluse. Oli ka teisi oste. Kõik lõppes sellega, et Simon Elliot jättis lõplikult kunstnikutöö ja hakkas selle asemel ainult hotellindusega tegelema.
Peab ütlema, et ta ei olnud sugugi viletsam ärimees kui varem kunstnik. Tõsi, uues tegutsemissfääris ei olnud Simonil endist kuulsust, kuid see tõsiasi häiris teda seda vähem, mida enam tema tulud suurenesid.
Muide, need, kes eelistasid puhata Saint D