Zadig ehk Saatus

Voltaire

Raamatu sündmused toimuvad muistses Babülonis ning allegooriline seiklusterohke lugu pajatab voorusliku Zadigi õnneotsingutest. Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis kurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning et inimesed ise pole muud kui "üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel". Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe.

Voltaire

Zadig ehk Saatus

MEENUTUSEKS LUGEJALE

Kui Napoleon Bonaparte’i peetakse kõigi aegade kuulsaimaks prantslaseks, siis Voltaire on kindlapeale kõigi aegade kõige targem prantslane. On isegi neid, kes peavad 18. sajandit Voltaire’i sajandiks. Seesugune hinnang eeldab loomulikult Voltaire’i elu ja loomingu põhjalikku tundmist.

François Marie Arouet alias Voltaire sündis 21. novembril 1694 Pariisis ja suri samas 30. mail 1778. Need, kes seostavad Voltaire’i nime Suure Prantsuse revolutsiooni sündmustega, eksivad rängalt, sest Bastille’ vangla vallutamise päeval oli suurmees juba üksteist aastat manala asukas. Ja kuigi VABADUSE-VÕRDSUSE-VENDLUSE jaluleseadjatele oli Montesquieu’ ja Rousseau’ mõju hulga suurem, pidasid nad vajalikuks Voltaire’i põrm 11. juulil 1791 Pantheoni ümber matta ning Voltaire ametliku dokumendiga suurmeheks tunnistada.

Meie suurmees oli oma eluajal suur kirikumeeste vihkaja, eriti põlgas ta jesuiite, kuigi asjata, sest viimastele võlgneb ta oivalise hariduse Louis Suure kolledžis, mis andis ei rohkem ega vähem kui keskhariduse. See oli küll keskharidus, aga leidke mulle praegushetkel kas või üks kõrgkool, mis Voltaire’e välja laseks! Ka eelpool mainitud Bastille’ vanglaga oli meie suurmees kahel korral tutvust teinud. Esmalt juhtus see 1717. a., mil ta kuninga venna kohta pilkenoole teritas, teisel korral sai see teoks 1726. a. ühe kõrge isanda duellile kutsumise pärast. Muide, see kõrge isand laskis duellile tuleku asemel Voltaire’ile tänaval lihtsalt peksa anda. Bastille’ vangla kujutas endast tol ajal midagi meie Rahvusraamatukogu taolist – siin sai kohapeal raamatuid laenutada ja ka kirjutada. Just siin alustaski Voltaire oma ilukirjandusliku loominguga (poeem „Henriade“ – ülistuslaul Henri IV valitsusajale ja näidend „Oidipus“).

Vanglast pääses Voltaire tingimusel, et ta Prantsusmaalt lahkub. Ta suundus Inglismaale, mis kodumaaga võrreldes tundus talle maise paradiisina. Ta õppis inglise keelt, kirjandust ja filosoofiat (Locke). Inglismaalt naaseb ta vaimult küpse mehena (35 aastat turjal) ja nüüd algab kodumaal valitseva ühiskonnakorra raputamine kõigi vahenditega. Selleks kõlbavad värsid, proosa, draama, komöödia, jutustus, epigramm, romaan, filosoofiline traktaat jne. Ei ole žanrit, mida Voltaire poleks viljelnud. Voltaire’i loomingu mahtu võiks vabalt iseloomustada evangelist Johannese sõnadega: „On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!” Asendame Jeesuse nime Voltaire’i nimega ja saame enam-vähem sama: „Kui kõik Voltaire’i teosed ja kirjad eesti keelde tõlkida, ei jätkuks Eestimaal nende tarvis paberit.“

Voltaire’i põhjapanevate teoste seast mainigem esmalt tema „Filosoofilisi kirju“ (Lettres philosophiques, 1734), mis ka meil 1986. a. „Eesti Raamatu“ vahendusel osaliselt ilmunud. Satiir on tõesti niivõrd salvav, et meie parlamendisaadikuil tuleks tõsiselt kaaluda, kas raamatut rahval üldse lugeda lubada või oleks õigem teos keelatud raamatute nimekirja kanda. Pole ka ime, et autor teose ilmumise aastal taas pidi pagendusele mõtlema. Kuid leidus ka julgeid aadlimehi ja – naisi, kes rahvusvahelise dissidendimainega Voltaire’ile ulualust pakkusid (markiis du Châtelet jt.). 1750. a. kutsub Friedrich Suur ta enda juurde Potsdami. Kuid mehelik idüll ei kesta kaua, sest Voltaire oli juba varasest noorusest ikka tüdrukuid jahtinud, ning kuigi Preisi kuningas ilmutas teatud