Stoneberry aare
Donna Gacy
Kas minna mehele lapsepõlvest vihatud nõole või suunduda poolmüstilise aarde otsinguile, et päästa perekond laostumisest – selline valik seisab iidse aristokraatide soo järeltulija ees. Uhke ja sõltumatu Augusta eelistab abielule seiklust, kuid kaval saatus määrab talle teekaaslaseks salapärase tundmatu.
1.В peatГјkk
SÖÖR RICHARD, STONEBERRY KRAHV, saabus Greenbush Halli veidi enne õhtusööki ja suundus Rohelisse külalistetuppa, mis asus lossi läänetiivas. Ta ei vajanud teenijate abi, et oma abikaasa asukohta teada saada. Pika kooselu jooksul oli ta suutnud tundma õppida kõiki naisele omaseid harjumusi.
Nähes tuppa sisenevat abikaasat, asetas leedi Glenda kõrvale raamatu, mida ta oli lugenud. Tema nägu valgustas rõõmus naeratus.
“Richard, tulid täna harilikust nii palju hiljem, et jõudsin juba igatsema hakata.”
Krahv Stoneberry lähenes talle ja kummardudes tugitooli kohale, suudles naist õrnalt. Kolmkümmend abieluaastat ei olnud mitte vähematki nüristanud tema tundeid selle naise vastu.
“Vabandust, kuid tead ju ise – tuleb teha kõik võimalik, et pereäri vee peal hoida,” ütles ta väsinult, võttes istet tooli käetoel ja emmates naist õlgadest.
“Kas olukord on nii halb?” küsis leedi Glenda, olles mures mehe seisukorra pärast. Viimasel ajal ei lahkunud tema näolt murelik ilme.
“Tahad sa tõepoolest tõde teada?”
Söör Richard ohkas sügavalt ja ajas oma juuksed turri juba noorusest talle omase liigutusega.
“Loomulikult. Ma armastan sind ja kui meil on probleemid, pean nendega kursis olema, et mõelda, kuidas nendega toime tulla.”
Leedi Glenda patsutas julgustavalt mehe kätt. Krahv Stoneberry mõtles tänulikkusega, et saatus tegi talle hinnalise kingituse, kui viis kokku nende eluteed. Tal oleks olnud hea meel armsamat heade uudistega rahustada, kuid…
“Kõik on tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Esimest korda kogu meie pere ajaloo jooksul keeldus pank laenu andmast enne, kui saab garantiikirja. Mul õnnestub seda esialgu saladuses hoida, kuid selle uudise pressi imbumisel kukuvad börsil meie ettevõtete aktsiate hinnad ja on jube mõtelda, mis siis meist saab.”
Mehe ärevus läks üle leedi Glendale ja ta küsis erutatult:
“Kas tõesti ei ole siis mingit väljapääsu?”
“On. Ka sina tead, milline. On sul juba õnnestunud Augustaga rääkida?”
“Olen terve päeva püüdnud seda teha, kuid ei ole saanud. Mul on raske sundida teda tegema seda, mida ma ise kunagi ei teeks. Abielu armastuseta! Mitte ükski ema ei sooviks seda oma tütrele.”
“Kuid, Glenda, see on meie viimane võimalus,” lausus söör Richard. “Kus ta on? Olen valmis vastutust enda peale võtma.”
“Meie tütar on raamatukogus.”
Leedi Glenda vaatas paluvalt mehele otsa ja lisas:
“Püüa talle mitte eriti peale käia.”
“Raamatukogus? Oleksin võinud seda ka ise arvata. Augusta suhtub liiga tõsiselt oma arheoloogiaharrastusse,” pomises krahv. Ta suudles veel kord naist ja suundus ukse poole.
“Soovi mulle edu.”
Leedi Glenda vaatas talle järele ja raputas murelikult pead. Pärast vestlust mehega ei suutnud ta mõelda millelegi muule kui sellele, et nüüd kohe juhtub midagi jubedat. Siiski tõrjus ta oma kartused teadvuse kaugeimasse nurka ja otsustas loota kõige paremat.
Söör Richard avas vaikselt raamatukogu ukse ja vaatas sisse. Nii oligi. Glenda ei eksinud.
Augusta istus näoga tema poole, olles võtnud sisse koha suures nahkses tugitoolis massiivse tammelaua taga. Kummardunud kaartide kohale, mõõtis noor naine midagi joonlaua ja sirkliga, liigutades hääletult huuli.
Teda valgustas rohelise klaasist kupliga laualamp, heites varju paksule Abessiinia vaibale, mis kattis peaaegu kogu pГµrandat ja summutas kГµik sammud.
Võib-olla just sellepärast ei märganud Augusta isa tulekut. Too aga ei kiirustanud oma kohalolekust märku andma, imetledes tütre kaunidust. Tütart vaadates täitus söör Richardi süda iga kord uhkusega.
Kuidas siis teisiti? Oli ju tГјtar tema kГµige suurem aare. Pealegi, ka