Jevgeni Onegin

Aleksandr PuЕќkin

Vene kirjanduse klassiku kuulus värssromaan.

Aleksandr PuЕќkin

Jevgeni Onegin

PГ©tri de vanitГ© il avait encore

plus de cette espèce d’orgueil qui

fait avouer avec la mГЄme indiffГ©rence

les bonnes comme les mauvaises

actions, suite d’un sentiment

de supГ©rioritГ©, peut-ГЄtre imaginaire.

    Tiré d’une lettre particulière.

Ei uhke ilma lГµbuks loonud

ma lustimeeli luuleteost,

kuid sulle oleksin kГјll toonud

ja pГјhendanud sГµbrapeost

siin värssides ma vägevama

romaani, mille mГµttering

ja tunded oleksid niisama

leekpuhtad, lihtsad kui su hing.

Mis parata – mu pooldajana

eks vГµta heaks nii kirjus loos

need ideaalsed, verihaljad,

lihtrahvalikud, nukrad naljad –

kГµik, mis mu kerges esmahoos,

mu virge vilipäeva kestes,

mu elu pГµuapaine alt

kГјlm aru koges inimestes

ja sГјda varus valusalt.

ESIMENE PEATГњKK

Tal elada on rutt ja tundma tГµttab meel.

В В В В VГјrst Vjazemski

I

„Mu onu tõtt ja õigust tundis

kui taibukas ja tubli mees:

ta puruhaigena veel sundis

aukartust tundma enda ees.

Kui tГјГјtu aga, minu jumal,

on päevavalgel, küünlakumal,

kui jalagagi toast ei saa,

vaest kannatajat valvata!

Kui alatu on peita pilku

ja lГµbustada nagu last

poolsurnud vana sugulast,

tal murelikult anda tilku,

siis Гµhata ja mГµelda nii:

miks juba kurat sind ei vii!“

II

Postvankris lennates nii mГµtles

noor vГµrukaelast reisija,

kes Zeusi tahtel maale tГµtles

kui suguvõsa pärija.

Te loal, Ruslani ja Ludmilla

head sГµbrad, sГµnu ma ei pilla

ja tohin esitleda vast

ka mu romaani kangelast:

Onegin – kelle kätki kiikund

kord Neeva kaldal, – teiegi

ehk olete seal kunagi

kui mina kergel sammul liikund.

Kuid minule, mis parata,

teeb liiga kare pГµhjamaa.

III

Tal isa mundrit ausalt kandis,

kuid vГµlgu sГµi ja vГµlgu jГµi,

kolm ballipidu aastas andis

ja lõpuni kõik läbi lõi.

Jevgenit helde saatus varjas:

Madame ta juukseid esmalt harjas,

siis toodi Prantsusmaalt Monsieur.

Et last ei tüütaks õppetöö,

Monsieur l’Abbé tal tarkust

jagas poolnaljatades nii ja naa,

moraali tuima tuumata,

aeg-ajalt Гјsna pisut pragas,

misjärel Suveaeda siis

ta poisi jalutama viis.

IV

Kuid kevadmaru pГµues virgus,

täis lootust oli päev ja öö,

Jevgeni nooreks meheks sirgus

ja välja visati Monsieur.

Onegin ruttab suurde ilma,

seal kГµikidele hakkab silma

ta nГµtkus, ta masurka-tants,

ta briti dandy elegants,

ta Гјlikond, ta juustelГµige,

ta kergelt voolav prantsuskeel,

ta vaba hoiak – mida’s veel?

Kõik oli täiuslik ja õige!

Maailma otsus kГµlas nii:

tark, meeldiv noormees igati.

V

Eks kuidagi ja kuskilt ole

me midagi kГµik Гµppinud

ja kasvatuse puudust pole

meil karta, jumal tänatud.

Oneginist küll väitsid paljud

(kes olid kohut mГµistma valjud):

jah, õpetatud, kuid – pedant.

Ning ometigi edu pant

tal oli kindel: vestes juttu

ta leidis ainet siit ja sealt,

suurt vaidlust kГµrgilt kuulas pealt

ja daamihuuled imeruttu

vГµis naeratama vГµluda

ta epigrammitulega.

VI

Ei ladina lektГјГјrist keegi

me päevil õiget maiku saa.

Onegin siiski, asi seegi,

vГµis epigraafe lugeda.

Kord vale kirjade finaalis,

kord „Aeneis“, kord Juvenalis

koos värsiga täis konarust

ta jutusse tГµid jumekust.

Maakera muistsed perioodid

ei huvitanud tolmu all,

kuid Romulusest peale tal

me ajani kГµik anekdoodid

jäid meelde, nii et kindlas reas

see kroonika tal oli peas

VII

Tal puudus kГµrge, kirglik tahe

kГµik ohverdada heli eest,

trohheuse ning jambi vahe

jäi talle täitsa segaseks.

Ta sarjas Homerost ja suges

Theokritost, seevastu luges

kГјll Adam Smithi, nii et lust.

Ta tundis rahvamajandust,

s. o. võis rääkida, kust lisa

saab riigi rikkus, ja miks maa

agraarse tulu andjana

ei vaja kulda. Aga isa

ükskõikseks jättis see tiraad:

ta läks ja